Kuidas vastata küsimusele, mida tähendab tänapäeval olla teadlane? Kohe tahaks ju täpsustada, et milline teadlane, kas sotsiaal- või humanitaarteadlane või hoopis loodusteadlane? Ja kas minul on õigust sellisele küsimusele ülepea vastata …
Olles nüüdseks juba üle 20 aasta töötanud nii ülikoolides kui teadusasutustes, nii teadlase kui ka teadusalal nõustaja ja korraldajana ning olles vaadanud teadussüsteemi sisse mitmest vaatenurgast, saan ehk üldistada ja vaadata asjadele veidi teise, n-ö helikopteri pilguga.
Hiljuti olin osaline konverentsi lõunalaua vestluses, kus üks Suurbritannia teadlane kurtis teistele rahvusvahelistele kolleegidele, et kannatab kohutava ajasurve all. Ta ütles, et tahaks teadustöö (ta pidas silmas publitseerimise ja projektide kirjutamise ning täitmise) kõrval ka keskenduda õpetamise arendamisele, aga aega pole. Tema sõnutsi on tal tunne, nagu töötaks ta liinitööl ning ülikooli süsteemid üldse ei toeta õpetamise arendamist, vaid mõõdavad vaid teaduse mõõdikuid (loe: artikleid kõrge tasemega ajakirjades ja osalust projektides). (Kõrvalmärkusena: minule teadaolevalt on Eestis olukord kindlasti õpetamise arendamise kasuks muutumas.)
Hispaania teadlane omakorda kurtis kolleegidele, et tal on ootel kuue teadusartikli retsenseerimine ja kahe teadusprojekti taotluse tagasisidestamine. Lisaks kõik muu, esinemised ja õpetamised. Aga ära ka öelda ei saa, sest vähemalt neile ajakirjadele, kus ise publitseerida tahetakse, tuleb ju ka retsensioone kirjutada. Sama hingetõmbega tegi ta kolleegidele ettepaneku järgmise ühispublikatsiooni kirjutamiseks ning järgmise võimaliku projektitaotluse algatamiseks.
Need on näited elust, paratamatutest olukordadest, kust akadeemilised töötajad end paratamatult eest leiavad. Samal ajal kõlas Euroopa Teadusnõukogu (ERC) presidendi Maria Leptiniga toimunud kohtumisel Eesti Teaduste Akadeemias jällegi sõnum, et Euroopa Teadusruumis (ERA) püütakse liikuda eemale kvantitatiivsest teadlaste ja nende töö hindamisest.* Ühtlasi tuletas Leptin meelde vana tuntud tõde, et tippteadus peab lähtuma millegi uue avastamise huvist ehk uudishimust. Just viimane kipub meie (teadus)elus tagaplaanile jääma või vähemalt ei räägita sellest sageli. On tõsi, et teaduselus jätkub piisavalt kohustusi ja mõõdikuid, millega tuleb toime tulla, pealegi ei püsi teadlaste hindamise süsteem ajas ühetaolisena. Viimastel aastatel on kõrgel tasemel teadustöö kõrval tõepoolest üha enam rõhku pööratud ka õpetamise arendamise väärtustamisele, näoga ühiskonna ja majanduse poole suunatusele ehk teadmussiirdele, mis ei tähenda, et piisavalt on selles suunas muutunud.
Kuidas siis ikkagi mõelda teadlase (karjääri)teekonnast ja millist nõu anda näiteks alustavale teadalasele? Pärast viimastel nädalatel teadussüsteemi puudutanud sündmusi (avatud teaduse seminar, kohtumine Euroopa Teadusnõukogu presidendiga ja Balti teadusliku poliitikanõustamise konverents) mõtlesin sellele, millist nõu oskaksin oma praeguste teadmistega anda üheteist aastatagusele iseendale siis, kui kaitsesin doktorikraadi. Ehk on neist tähelepanekutest abi ka mõnele teistele.
Vaja on julgust proovida, ka ebaõnne tuleb taluda
Üks asi, milleks ma kindlasti doktorikraadi kaitsmise järel valmis ei olnud, oli ebaõnnestumine. Ehkki olin doktorandina pälvinud mitu stipendiumi (toona ei olnud veel nooremteaduri palka), selgus niipea, kui olin asunud iseseisvalt granditaotlusi kirjutama, et õnnestuda on äärmiselt raske. Isegi kui ETAgi grandinõustajad juba toona kinnitasid, et rahastuse mittesaamisest ei tohi heituda ja tuleb jätkata, olid mitteõnnestumisega seotud sisemine häbi ja küllap ka välise töökeskkonna vähene toetus need faktorid, miks ma pärast esimesi „ei“-sid oma katsetused pooleli jätsin.
Euroopa Teadusnõukogu ERC grandi teemalised arutelud** on viimastel nädalatel uuesti meelde tuletatud, et edukad on harva olnud edukad esimesel katsel. Eesmärgile on neid siiski viinud sihikindlus ja järjepidevus, võime uuesti ja uuesti proovida, oma ettepanekuid korduvalt ümber töötada. Kas oleksin selleks võimeline? Ma ei tea. Aga selleks, et olla tänases maailmas edukas teadlane, peaks eneses leidma piisavalt alandlikkust, et olla valmis oma taotlust muutma, parandama ja seda üha uuesti ja uuesti.
Kokkupuude teiste valdkondade ja teiste sektoritega on väga hariv
Hästi lihtne on jääda kinni oma valdkonna mingisse kitsasse teemasse ja olla selles üdini pädev. See on ju ka doktoritöö kirjutamise üks peamisi eesmärke – olla mingi valdkonna ekspert, tunda teemat läbi ja lõhki ja pakkuda selles valdkonnas midagi uut.
Aga kui mõelda sellele, et umbes pool doktorikraadi omandanutest ei jää, ei mahugi teadustööle akadeemilistes asutustes, siis on ühe valdkonna süvateadmine ja võimekus teaduslike meetoditega töötada küll tähtis, ent mitte veel kõik. Eriti kui mõelda selle, et riigi tasandil soovime, et nii teadustöö sisu kui ka teaduslik mõtteviis jõuaks üha enam ühiskonda, majandusse ja poliitikasse. Seega on hädavajalik tundma õppida teiste erialade, teiste sektorite (poliitikute, poliitikaid kujundavate ametnike) keelt ja vajadusi. Sest need on hoopis erinevad sellest, millega ollakse harjunud teadusvaldkonnas.
Kas ma olin selleks valmis? Raske öelda, aga küllap oli mulle abiks ligi kuueaastane teadusajakirjanikuna töötamise kogemus. Olin selle ameti kaudu õppinud kuulama teiste erialade teadlasi ja oskasin tõlkida keerukaid tekste arusaadavasse keelde. Kuivõrd töötasin ajakirjanikuna Tartu ülikooli teenistuses, andis töö mulle ka sissevaate ülikooli üldisemasse toimemehhanismi.
Teadussüsteemi tundmine on tugevus
Töötades hiljem mitu aastat ka Eesti kirjandusmuuseumi teenistuses vanemteadurina mõistsin, et teen küll Eesti kultuuriloo seisukohast vajalikku tööd, ent hädavajalik oleks sealjuures välja jõuda nii distsiplinaarsest lõksust kui ka mitte jääda teadlase elevandiluutorni. Selleks et aru saada, millised on tõkked eri valdkondade vahel ning kas eksisteerivat teadusrahastuse ja teadushindamise süsteemi ülepea saaks kuidagi mõjutada nii, et see arvestaks paremini teadusvaldkondade eripäradega, pidin välja astuma valdkondlikust vaatepunktist.
Asunud tööle Tallinna ülikooli teenistusse, sai minust laias tähenduses teaduse korraldaja. Ma tõesti usun, et teadusrahastamise ja teadushindamise süsteemi tundmine on igale teadusalal tegutsejale hädavajalik. Doktorikraadi kaitsnu peaks tundma, millised on võimalikud karjäärirajad, mille poole püüelda ja millised teadustöö rahastamise mehhanisme kasutatakse Eestis ja mujal Euroopas.
Alati on vaja häid teaduse korraldajaid ja vahendajaid
Üks karjäärirada, milleks akadeemiline haridus meid ette ei valmista, aga mis on teadusega tihedalt seotud, ongi seesama teaduse nõustamine või teaduse vahendamine – teaduse korraldamine ehk research management, nagu seda rahvusvaheliselt nimetatakse. Ülikoolide ja teadusasutuste, aga ka ministeeriumide juures on rida ameteid, kuhu ikka ja jälle häid kandidaate ostitakse. Olgu selleks siis tugevad teadusprojektide projektijuhid või ka teadmuse vahendajad. Ingliskeelses terminoloogias räägitakse näiteks knowlegde broker’ist, inimesest, kes oskab teaduslikku teadmist vahendada näiteks poliitikakujundajatele (nii ametnikele kui ka poliitikutele). Sellised ülesanded võivad näiteks kuuluda ministeeriumide teadusnõunike pädevusse, aga neid rolle saab täita ka teadusasutuste juures.
Tuttavamad on ehk teadmussiirde eksperdid (ingl knowledge/technology transfer expert), kes on võimelised vahendama infot ettevõttete, sh tööstuse esindajate ja teadlaste vahel ning algatama ja juhtima ettevõtluskoostöö projekte. Teaduse nõustamine ja toetamine vajab ka tugevaid administraatoreid, teaduskorralduse juhte, kes hoiaksid suurte organisatsioonide teadussüsteeme toimivana ja nõustaksid tegevteadlasi neile sobivaimate rahastusmehhanismide otsimisel.
Samuti vajavad teadusasutused alati häid projektide koostamise ja kirjutamise nõustajaid, nagu ka teaduskommunikatsiooni eksperte. Need kõik on väga spetsiifilised teadusega seotud ülesanded ja karjäärirajad, millele doktorandid ei mõtle, aga tegelikult võiksid. Sest teadustöö kogemus tuleb neis ameteis kindlasti kasuks. Huvitav on ehk teada, et Euroopa Komisjon on eri projekti toel välja töötanud nii teadlase kompetentside (ingl ResearchComp) kui ka teaduse korraldaja (ingl RM Comp) kompetentside (enese)hindamise mudelid.
Poliitikanõustaja karjäärirada on arengujärgus
Poliitikute süsteemne teadusnõustamise vajadus sai eriti ilmsiks COVIDi ajal. Siis nõustasid teadlased valitsuskabinetti iga päev. Suurtes riikides nagu Inglismaa olid juba enne kriisi peaministri büroo juures terved osakonnad teadlasi ja ametnikke, kelle ülesanne on tagada pädevaks poliitikakujundamiseks vajalikud ülevaated. Teistes riikides, näiteks Hispaanias, asutati selline büroo pärast koroonakriisi.
Eestis on juba mõnda aega ministeeriumide juures teadusnõunikud ning peaministrit nõustab ja toetab ka riigikantselei, kuid arusaadavalt on terviksüsteem veel arengujärgus. Usun, et lähiaastatel näeme pädeva teadusnõustamise vajaduse kasvu ja kindlasti ka lahendusi, kus tegevteadlastele võimaldatakse lühiajalisi viibimisi täidesaatva võimu juures, või koguni lahendusi, et teatud ajal saaks täita kaht (teadlase ja poliitikanõustaja) rolli korraga.
Andmetega tuleb töötada vastutustundlikult
Olles hariduse omandanud humanitaarteadlasena, ei olnud ma valmis andmetega töötama. Selle valdkonna süsteemne ettevalmistus minu hariduses puudus. Tänapäeva maailmas aga ilma ei saa, isegi humanitaarias. Tuleb mõista andmetega töötamise praktilist, aga ka eetilist poolt. Tuleb teada, mis on avatud teadus, missugused on selle põhimõtted. Seda, et avatud teadus ei tähenda üksnes avatud juurdepääsuga publitseerimist, vaid ka oma teadustöös kogutud andmete või neid puudutavate metaandmete kättesaadavaks tegemist vastavates repositooriumides.
Kasuks tuleb ka teadmine selle kohta, mis on harrastus- või kodanikuteadus ning kuidas kodanikke oma valdkonna teadustöö juurde tuua, näiteks andmete kogumisse või korrastamisse kaasata. Väga sageli töötame teadlastena andmete ja seega ka andmekogudega ning minu hinnangul on sestap hädavajalik ka tunda pikaajalise säilitamisega seotud taristu küsimusi. Kergekäeliselt ei tohiks luua andmebaase, mille hoidmisele ja säilitamisele me pole mõelnud. Teadusprojektid suunavad meid mõtlema nende teemade peale andmehaldusplaanide kaudu. Aga neile, kes ei ole harjunud andmete haldusele mõtlema, ei ole see kerge ülesanne.
Eraldi küsimused ja riskifaktorid on seotud infoturbega – sellega, kuidas, kellele ja mida jagada, kus turvaliselt analüüse läbi viia.
Tehisaru ei ole imerohi
Ehkki tehisaru tulek on teadlaste elu jäädavalt muutnud, ei see ole kindlasti imerohi. See on tööriist, mis korrigeerib teadustöö tegemise meetodeid ja võimaldab soovi korral luua tehisarust intellektuaalse vestluskaaslase, mis tunneb sinu valdkonna materjale ja sinu enda teadustöö huvisid. Sellisena võib ta osutuda nii väga tõhusaks vestluskaaslaseks, analüüside tegemise hõlbustajaks või korrektuuri lugejaks.
Siiski kuulun ise sellesse koolkonda, kes ei taha kergekäeliselt tehisaru oma käepikenduseks kujundada, sest mõelda tuleb nii eetilistele, sh keskkondlikele, küsimustele kui ka sellele, milline on tehisaru kasutamise ja sellega suhtlemise pikaajaline mõju.
Abiks on liikumisvõime individualistlikult režiimilt kollektiivsele
Töötades teaduse toetaja ja korraldajana olen kogenud, et tänases, siiski veel, ehkki loodetavasti kahanevalt kvantitatiivsust rõhutavas ja mõõtvas maailmas, on edukamad need, kes on head võrgustujad ja harjunud kollektiivse teaduse tegemisega. See on tähtis ka Euroopa teadusraha taotlemisel, sest suurem osa teadusgrante eeldab, et mõne ühiskondlikult, keskkondlikult või kultuuriliselt relevantsele teemale lahenduste otsimise kallal töötab rahvusvaheline, s.t eri organisantsioone, aga ka multidistsiplinaarne, eri valdkondi esindav teadlasrühm.
See omakorda eeldab koostööd ning tulemuste avaldamisel ja avalikustamisel ka kaasautorsust, mis ei pruugi ühtviisi omane olla sugugi mitte kõikide valdkondade teadlastele.
Tulles tagasi algse tõdemuse juurde, et just aeg on see, mida napib, tõden kokkuvõtteks, et ega kõike ei saa ega peagi jõudma. Tuleb teha valikuid. Ja vahel on ka teelt eksimine vajalik. Teaduse korraldaja või poliitikanõustaja töö ei pruugi olla sugugi kehvem või kergem kui teadlase oma.
Aeg-ajalt on hea endalt küsida, kas minus on uudishimu, seda uue avastamise kihku. Kas on? Kui ei ole, võib teha ka midagi muud. Ei tohi unustada, et kõige uue avastamise ja uudishimu kõrval on teadlaskarjäär ka äärmiselt võistluslik ja see ei pruugi kõigile sobida. Et säilitada selles maailmas avatud südant ja alandlikku meelt, tuleb igaühel enese suhtes valvel olla ning aeg-ajalt iseendalt küsida: kas on? Kui ei ole, siis tasub kaaluda, kas ma ikka teen õiget asja.
* Vaata ka ühendust Coalition for Advancing Research Assessment, CoARA
** Tartus toimus ka konverents „Exciting Minds – Unlocking ERC Potential in Estonia“ 12. VI 2025.