Konverentsi lõpetas vestlusring, kus osalesid Elmo Nüganen, Igor Kotjuh, Arne Merilai ja mina. Vaata ka kogu konverentsipäeva otseülekande salvestust.
Minu ettekanne algab umbes 2:33. Vestlusring algab umbes 4:03.
Head kirjanduse sõbrad, head kolleegid!
Laenasin oma ettekande pealkirja möödunud aasta lõpus Tallinna Ülikooli
kirjastuses ilmunud Marju Lepajõe tõlgitud Innocentius III (Lotario de’ Conti
di Segni) „Inimolu viletsusest“. (12. saj)
Kuid ma ei taha Ene Mihkelsoni loominguga seoses rääkida mitte inimolu viletsusest, vaid sellest pimedusest, teadvustamatust, mis peitub meis kõigis ja millega meil on moraalne kohustus elu jooksul silmitsi seista. See pimedus on osa inimolust. Kuid inimestel, kes on elanud totalitaarse süsteemi osana, aga ka nende inimeste järeltulijatel, on välja kujunenud alateadlikud käitumise mustrid, millest ei ole võimalik vabaneda muul moel kui neid nähtavaks tehes. Vastasel korral lähevad nad järgmistele põlvedele kaasa.
2006. aastal antud intervjuus ütleb Ene Mihkelson:
„Eelmises ühiskonnas oli mõtestamise võimalus pärsitud. Nüüd on võimalusi küll rohkem, kuid sellegipoolest pole üldse selge, kas minuvanused inimesed on eelmise ühiskonna stampidest vabanenud. Kas nad saavad vabanemisraginaga hakkama… Isegi kui me tähele ei pane, räägib meie suu kaudu iga päev hulk eelmise ajastu stampe. On oluline osutada nendele sissekujunenud mallidele, mis nõukogude ajast kaasa on tulnud.
Alguses ei olnud selleks sõnugi.“
Minu enesetaju ja enesemääratluse jaoks, minu iseduse kujunemises on Ene Mihkelsoni loomingul just seetõttu keskne roll, et tema kirjutatu otsib sõnastamatule sõnu ja nimetusi. (Tema looming läheneb sõnastamatule.) See teeb nähtamatuks teemasid, mis võivad tunduda tabud, millest ei räägita, mis ületavad tavapäraseid sisemisi moraalinorme. Olgu selleks siis näiteks jutustaja ema või teisal tädi küsitlemise isa reetmises või vanainimese väetisuse, tema viletsa elukorralduse kujutamine (Katkuhaud).
Püüangi rääkida Ene Mihkelsoni loomingust selle kaudu, mil moel see on mind rügavalt puudutanud ja raputanud ja miks on tema looming minu jaoks erakordne.
I Kirjutatud sõna kui enesetaju kujundaja
Psühholoog ja
koolitaja Brene Brown – võib-olla olete näinud tema TEDtalki haavatavusest –
ütleb oma raamatus „The Atlas of the Heart“ (Südame atlas), et inimene on kui
ängistatud vang, kui ta ei suuda enda sees toimuvale nime anda, sõnastada oma
tundeid. Brene Brown manab lugejate silme ette kujutluspildi sellest, kui
inimene, kes on pikalt vaevelnud valude käes, satub lõpus arsti juurde, kuid
tema suu on kinni teibitud ja käed kinni seotud. Ta võrdleb sellise inimese
sisemist ängi inimesega, kellel puuduvad sõnad ja viisid oma tunnete,
emotsioonide ja sisemiste painete väljendamiseks.
On muidugi neid, kes ütlevad, et ega sõnadega ei saagi väljendada elu, et elu
on alati rohkem. Jah, võib-olla, kuid tõsi on ka vastupidine. Ilma sõnalise
väljenduseta, ilma asja, nähtust, tunnet nimetamata, st sõnades kirjeldamata,
ei ole me võimelised seda täielikult mõistma. Alles sõnastamine annab
nähtusele, tundele, ängile mingi kuju, see võimaldab teda vaadelda kõrvalt, eri
nurkade alt, uuesti ja uuesti. Sõnastamine muudab tunde ruumiliseks ja
vaadeldavaks.
Lisaks eelöeldule olen veendunud ja olen seda ka varem rõhutanud, et kirjutatu on alati sõnum minevikust olevikku, olevikust tulevikku. Kirjutatud sõna ulatub üle aegade ja on kui käeulatus tulevikku, tema juurde saab tagasi pöörduda, teda saab üle lugeda. Kirjutatul on lepitav otstarve, nii nagu ütleb ka Jaak Tombergi samanimeline monograafia.
Kui püsida veel sõna jõu ja kirjanduse lepitava otstarve juues, siis tahaksin siin rõhutada kirjanduse kui kunsti eripära võrreldes teiste kunstidega. Esmalt poeetika ehk see, kuidas tekst on üles ehitatud, kuidas ta on loodud, kuidas tema eri osad, nende struktuur mõjutavad seda, kuidas ta lugejale mõjub. Ja muidugi ka keele kui sellise ilu, mäng keelega.
Poeetika kõrval või osana poeetikast tuleks tähelepanu pöörata veel ka sellele, et nii kirjutamine kui ka lugemine on üldjuhul pigem aeglased ja üksildased protsessid. Neid tehakse iseendaga üksi olles ja see omakorda soodustab teksti ja selle poeetika mõjulepääsemist ning sestap ka enese sisse vaatamist.
Lugemine võib muidugi olla ka kiire – krimkade kiirlugemine vms – kuid on tekste, mille lugemine on pingutus, see on füüsilisest ja emotsionaalselt aeganõudev. Mõnikord öeldakse, et tekst ei anna end lihtsasti kätte. Ene Mihkelsoni tekstid on reeglina just sellised. Nii proosa kui luule. Ja just sellised nad peavadki olema, sest hea kirjandus eeldabki, et tema juurde pöördutakse korduvalt. Tema tekstid sunnivad lugejat aeglustuma, tema looming on nii tihe, et vajab korduvat lugemist ja eeldab ülelugemist.
Teisisõnu, töö sõna ja sõnastamisega, sõnastu mõtestamisega on aeglustav ja selliselt iseendasse kaevumist soodustav protsess.
II Millist pimedust valgustab Ene Mihkelsoni looming?
Te teate, et Ene Mihkelsoni looming on pühendatud inimese ja aja suhete välja- ja läbivalgustamisele, et tema romaanid uurivad sõja ning nõukogude aja mõju inimesele, tema lähisuhetele. Tema loomingus leiab käsitlust kodu kaotamise, vanemate kaotuse ja kodutuks jäämise küsimus. Kõik teemad, mis on jätkuvalt aktuaalsed ja võimendunud Ukraina sõja tõttu.
Ene Mihkelson sündis 1944. aasta oktoobris ja lahkus meie hulgast 2017. aastal. Temast on jäänud 11 luulekogu ja 6 romaani. Mõni aasta tagasi ilmus Mart ja Eva Velskri koostatud intervjuude kogumik „Vaba inimese tunne“.
Ene Mihkelson on erakordne kirjanik. Ene Mihkelsoni loomingu erilisus seisneb selles, et see ei jutusta klassikalises mõttes lugusid, mis toimus, kus toimus, vaid tema lood hargnevad mööda inimese siseilma. Olen seda nimetanud moraalseks tunnistamiseks. Teisisõnu, tema looming küsib väliskeskkonna järelmõjude ja mõjude järele inimese psüühikale. Romaanis „Nime vaev“ on see küsimus püstitatud iga üksikisiku Kolgata tee küsimusena, Kolgata tee kui teekond ristilöömiseni. Teisisõnu on see järelemõtlemine selle üle, kust jookseb piir inimeseks olemise ja inimlikkuse kaotamise vahel (Muselmann’i küsimus) ja kuidas on ristilööduna olla.
„Minu Kolgatal ei
kuulutata usku ega lööda risti.
Seal küsitakse,
kuidas on ristilööduna olla.“ (136)
Neis kahes lauses väljendub oluline kvalitatiivne tähelepanek.
1) See on küsimus
näitamisest mitte kirjeldamisest. „Kuidas“ on küsimus inimese siseilma järele,
selle järele, mida see tähendab olla reedetud, olla oma inimeste poolt reedetud
ja ohverdatud. Mida see tähendab varasemalt tehtu kohta, suhete, usalduse jm
kohta.
Aga oluline on Mihkelsonile kirjutajana just selle kuidas näitamine ja
kujutamine, mitte kirjeldamine, mis juhtus, kes kelle reetis, vaid mis on
reetmise järelmõjud. Sellele üksikule, kes reedeti ja ka järeltulevatele
põlvedele.
2) Teisalt peitub selles „kuidas on ristilööduna olla“ ka tunnistamine, leppimine selle reaalsusega, mis on, olgu ta kui tahes hull ja ahastust tekitav. Ühes mu viimaste aastate lemmik muusikapalas Oh Wonder „All We Do“ on read „It’s much easier to move on, if you know where you are.“
Need laused, mis on pärit romaanist „Nime vaev“ iseloomustavad ka hilisemaid tekste, näiteks „Ahasveeruse une“ hoiakut. Enne niisiis, kui saaks üldse mõelda ja rääkida mingistki lunastusest, st lepitusest, on vaja tunnistada iseenda ristilolemist ehk lõhki kistust.
Sõda ja nõukogude okupatsioon kiskus väga mitmeid inimesi seesmiselt lõhki. Kodu kaotamise hirm või kaotamine, vanemate kaotus, vanemate võimetus armastada – kõik see on nähtamatu jäljena paljude meie hinges olemas. See on muutnud meid mitte-usaldavaks, kibedaks, aga vahel ka elutervelt paranoiliseks. Võib-olla on see meist teinud tublid tüdrukud või karmid poisid.
Ene Mihkelson, kes kaotas oma vanemad ja kodu sisuliselt paari-aastasena, on võtnud vaadata oma valusse, oma valutavasse hinge. Ja ta teeb seda ka meie nimel ja meie jaoks.
„Kommunismi tuleb hakata mõistma kui inimsusevastast kuritegu, niisamuti nagu omal ajal natsismi. Kommunistlik totalitarism kestis meil 50 aastat, Venemaal veelgi kauem ning see jõudis välja arendada mingi homo soveticus’e tüübi. Inimestel kujunesid välja stereotüübid, kuidas hulludel aegadel hakkama saada. Kui need ei ole mõtestatud, siis lähevad need alateadlikult järgmistele põlvedele üle. Mida see õieti tähendab, seda on oluline nähtavaks teha.“
Tema romaan „Nime vaev“ vaatab seda muutust, mis toimub eesti ühiskonnaga 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses ning mida see inimestega teeb. Kas ja kuidas muutuvad inimeste hoiakud, kuidas nad „muutusteraginaga hakkama saavad“.
„Ahasveeruse unes“ seevastu on üks oluline koht, mis on seotud suhtlusega Kaitsepolitseiametiga. Jutustaja uurib oma isa mahalaskmise asjaolude kohta. Isa lahti maha 1953. aastal metsavennana. Nüüd aga vastab KAPO jutustaja järelpärimisele, et kuivõrd tema isa oli relvastatud, siis ei ole tegemist inimsusevastase kuriteoga, mis tema vastu toime pandi. Seda tajub jutustaja teistkordse reetmisena. Isa reedeti ja lasti maha, nüüd aga, muutunud riigikorra ajal on riigikatseorganid – KAPO – võtnud üle nõukogude võimu aegse sõnavara või pigem isegi mõtteviisi, nähes relvastatud metsavennas bandiiti. Ja see mõjub hullusti. Ja ongi omakord näide sellest, kuidas möödunud aja käitumismustreid teadvustamatult üle võetakse.
III Kuidas valgustab Ene Mihkelsoni looming?
Ene Mihkelsoni looming on eriline ja eriliselt kõnekas minu jaoks ka seetõttu, et ta on ise oma kirjutamise meetod. Ma juba ütlesin, et ta ei jutusta klassikalises mõttes lugusid, vaid need on lood läbi kirjutaja siseilmade. Teisisõnu ei ole kirjutaja kirjutatust välja jäetud. Ta on seal kehaliselt ja psüühiliselt kohal. Kirjanikul õnnestub nähtavaks teha seda, mis toimub inimesega muutusteraginas, milline on nende muutuste mõju ja sõja ning totalitaarse riigikorra järelmõju.
Nimetasin enne juba poeetika olulisust selles, kuidas mingit teksti vastu võetakse, milline on selle mõju lugejale. Mihkelsoni kõik tekstid on tihedalt komponeeritud. „Ahasveeruse unes“ on loodud mina, mis on iseendaga sisemises dialoogis, teisisõnu on toodud mina lõhkilöödus teksti tasandile. Mina lõhkilöödus, eri hääled meie peas on nii inimlik ja loomulik, kuid ma ei ole näinud, et keegi oleks üldse suutnud seda sellisel viisil romaani tasandil kujutada.
Samuti põimub Mihkelsoni romaanides unenäolisus reaalsusega, teistelegi tuttavad hirmudest ja painetest tingitud ängid, mis väljendavad unenägudes sürreaalsete ja sageli ka väga vägivaldsete situatsioonidega tungivad niisiis argipäeva läbi unede.
Samuti on „Ahasveeruse unes“ kohal ka valutav keha. Teisisõnu on romaanis nähtaval ka psühhosomaatilised mõjud inimese kehale.
Mihkelson loob mõttekujundeid, mis on kui filosoofilised pildid.
„Me oleme polaaruurijad Eestimaal. Ainsad ja viimased, sest me käime ehtsate ja mitte vahendatud sündmuste jälgedes. Kui me tavapärasuse survele järgi anname, libisevad sündmused lausetest välja ning hämmeldunud Kaata kordab: Kuidas see ometi oli? Kas ikka oli nii? Oot, ma võtan selle koha uuesti läbi.
See tähendab, et Kaata mõtleb, kus ta selle või teise sündmuse toimumise ajal oli, kas ta on õigest kohast sündmust otsinud. Kui koht leitud, tuleb arvesse (mängu) aeg. Vahel on vastupidi: aeg osutab kohale, kuid nende kunagise seotuse ja sobimise tunde taastamine ja kättesaamine on ilmvajalik. Alles siis hakkab sündmus enesest märku andma.“ (KH, 176jj)
Mihkelsoni meetod ongi ajada jälgi minevikus kindlate ajendite – märkide, õhuväreluste, lausete – kaudu. Näiteks:
„Kaata oli imelik“ – „Katkuhaud
„Kumba Sa rohkem armastasid, Miilit või mind“ – „Nime vaev“
„Sul on siiski soe süda“ – „Nime vaev“
Kokkuvõtteks
Ene Mihkelsoni looming kinnitab ja näitab, et inimesele on ajas ja mälestuses rändamine lõputult võimalik. Jälgi saab ajada. Kuid Mihkelson ka kahtlustab mälu ja kontrollib teda, ta töötab arhiivides, allikatega, intervjueerib inimesi. Ta ei kirjuta pelgalt tunnetest ja mälestuse najal. See, mida ta loob, ongi erakordne just seetõttu, et kirjutatus on samavõrd kohal püüd ajaloolise tõde järele kui ka püüd avada ja nähtavaks teha inimese siseilma, aja ja ajas toimuvate muutuste mõju inimese siseilmale.
Ene Mihkelson ajab tõe jälgi, kui samal ajal teeb nähtavaks, et tõde võimalikkuse keerukuse.
Tema looming teeb nähtavaks ja valgustab seda mõõtkava, millest räägib Marju Lepajõe ühes on Ööülikooli loengus. On oluline teada ja tunda, mis on võimalik. Et Eestis on võimalik Arvo Pärdi muusika, et oli võimalik Käbi Laterei, suurlavade kontsertpianist. Ene Mihkelsoni looming näitab, et sügav inimese ja aja seotuste ning nende (traumaatiliste) mõjudega tegelemine on võimalik ja et poeetiline tekst annab selleks võimalused, mis avardavad meie tajuhorisonte ja võimaldavad mõelda eetiliselt komplekssetel teemadel.