Saksa kirjanik ja tõlkija Klaus Modick on avaldanud mitmeid kultuuriloolisi ja biograafilisi romaane. Ta kirjutanud näiteks Bertolt Brechti ja Lion Feuchtwangeri sõprusest („Sunset“, 2011) ning luuletaja Rainer Maria Rilke ja kunstnik Heinrich Vogeleri keerulistest suhetest („Konzert ohne Dichter“, 2015).
Eesti keeles on Modicki loomingust ilmunud „Keyserlingi saladus“ („Keyserlings Geheimnis“, 2018), mille üheks tegevuspaigaks on ka Tartu. See on portree- või kunstnikuromaan baltisaksa päritolu kirjanikust, saksa kirjanduse impressionistist Eduard von Keyserlingist (1855–1918). Kuramaal, Tāšu-Padures (Tels-Paddern) mõistas sündinud Keyserling õppis 1875-1877 tollases Dorpati ülikoolis õigusteadust ning tema kogu elu kiivalt hoitud saladus on seotud just Tartus veedetud aastatega.
*
«Keyserlingi saladus» ei ole teie esimene kunstnikuromaan. Ent siiski, kuidas te jõudsite Eduard von Keyserlingini?
Mõttele kirjutada Keyserlingist tulin ma tema romaane ja jutustusi lugedes, mille avastasin küll üsna hilja, aga millest kohe vaimustusse sattusin ja ikka veel vaimustun. Hakkasin autori vastu üha suuremat huvi tundma ja täheldasin, et tema elu kohta leidub vaid üksikuid infokilde, vahetud autobiograafilised märkmed peaaegu puuduvad, rääkimata biograafiast. Nii kaaluka autori puhul nagu Keyserling paneb see imestama. Ta oli omal ajal igati menukas ja asjatundjad hindavad siiamaani kõrgelt tema elegantset, iroonilist stiili.
Kaks detaili Keyserlingi elust, mis on ilmselt omavahel seotud, viisidki mind mõttele sellest romaanist, mida võiks nimetada ka fiktsionaliseeritud kirjanduslooliseks uurimuseks. Esiteks oli Keyserling määranud oma testamendiga, et tema kirjanduslik pärand tuleb hävitada, mis kahjuks nii läkski; teiseks liikusid ringi mitmesugused kuulujutud mingist skandaalist, millesse Keyserling oli segatud ülikooliõpingute ajal Tartus ja mis tegi temast Balti aadlike seas persona non grata. See tühimik tema eluloos, niisiis Keyserlingi saladus, on aga kahtlemata tema kirjanikuks olemise tuum ja see põhjustas ka ta pärandi hävitamise.
Keyserlingilt ilmus ta eluajal kümme romaani ja mitu jutustust ning enamik neist peegeldab Balti aadli hääbuvat maailma. Melanhoolsele alatoonile vaatamata on neis mingit kergust, neid on kirjeldatud kui meisterlikke impressionistlikke maale kirjanduses. Eesti keeles on ilmunud üks tema jutustuste kogu – «Helged päevad» (1912) – ja kolm romaani: «Pastori armastus» (originaalis «Dumala», 1931), «Lained» (1996) ja «Õhtused majad» (1989). Mis teid Keyserlingi loomingus kõige enam vaimustab?
Imetlen seda stilistilist elegantsi, subtiilset huumorit, läbivalt iroonilist hoiakut, mis ulatub leebest lõikavani. Sellele lisandub psühholoogiliste seikade, eelkõige erootiliste meeleolude ja pingete allasurumise peen taip. Lausa ületamatu on Keyserling maastiku ja looduse kirjeldajana. Ühiskondlikke konventsioone ja inimeste psüühilisi seisundeid maailmas vaatab ta peaaegu eranditult iroonilise pilguga, samas loodusesse suhtub ta vahetu, osavõtliku siirusega. Balti aadlike anakronistliku, lupjunud ja tolmunud maailma mandumine on kontrastis looduse kui igikestva tegelikkusega. Keyserlingi inimeste elupäevad võivad küll olla loetud, aga maa ise tundub olevat muutmatu. Ja ometi – isegi see ilu viimne pelgupaik kaob.
Üks kurvemaid, resigneerunumaid momente Keyserlingi loomingus on võlgadesse sattunud maa-aadli metsamüügi motiiv, mis aina kordub. Lageraied tõestasid silmanähtava jõhkrusega, et metsad ja põllumajandus ei pakkunud enam sobivaid eluvorme ning Kuramaa aadli päevad olid loetud. Tulevik kuulus tööstusele ja vabrikutele, terase- ja söeparunitele, kelle kõrgahje köeti Baltimaade metsadega.Ent Keyserlingi stiili otsustav joon, nii-öelda tabavus seisneb selles, et ta dematerialiseerib oma ainest. Tema kujutlusviis otsekui imab kõik ainelise endasse. Nii on Keyserlingi looming tõhus näide ammutuntud, kuid tihti ignoreeritud tõsiasjast, et esteetiline tähendusrikkus ei sõltu objektist, et kunstis ei ole tähtis mitte see, mida, vaid kuidas kujutatakse. Niisamuti nagu suur kunst ei olnud mitte vesiroosid, vaid viis, kuidas [prantsuse maalikunstnik Claude] Monet neid maalis, nii ei omanud kirjanduslikku kvaliteeti mitte Balti aadlimaailm, vaid too irooniline viis, kuidas Keyserling seda kirjeldas. Ses mõttes oli Keyserling tõepoolest impressionist.
«Keyserlingi saladuses» viitate saksa kunstniku Lovis Corinthi maalile Eduard von Keyserlingist (1901). Ka ühes varasemas romaanis «Kontsert ilma poeedita» (2015) on loo ajendiks 20. sajandi alguse maal. Kas see aeg ja tolle aja kunstnike elu huvitab teid kuidagi eriliselt?
See on pigem juhus, et raamatute «Keyserlingi saladus» ja «Kontsert ilma poeedita» tegevus toimub sajandivahetusel. Küll aga oli Fin de Siècle vastuolude ja murrangute ajastu paljudes ühiskonnaelu valdkondades, iseäranis kunstis, muusikas ja kirjanduses. Need järelmõjud toimivad ikka veel ning küsimused eetika ja esteetika, elu ja loomingu vahelistest suhetest on praegu samavõrd päevakorral kui toona.
Mil viisil on eetika ja esteetika suhte küsimused praegu aktuaalsed ühe loova inimese silmis?
Mitte igaüks, kes kirjutab häid raamatuid, maalib häid pilte või komponeerib head muusikat, ei ole ühtlasi ka «hea inimene». Kultuuriloos on hulgaliselt näiteid lõhe kohta kunstiliste tippsaavutuste ja inimeste argise käitumise, eriti teiste inimeste kohtlemise vahel. Iseäranis ere näide on [Austria kirjanik Rainer Maria] Rilke: ühelt poolt geniaalne lüürik, teiselt poolt keegi, kes tegi inimestest, iseäranis naistest, oma loomingu orjad. [Saksa näitekirjaniku, lavastaja ja luuletaja Bertolt] Brechti puhul näeb asi samamoodi välja. Keyserlingi juures ei näe ma seda lõhet peaaegu üldse.
Kas Corinthi maal Keyserlingist oli ka üks romaani idee vallandajaid? Mis teid selle maali juures lummab?
Selle maali sünniloost kujunes mõtestatud ja tähendusrikas tegevusraamistik tegelikule loole. Corinthi maalitud portree, valminud 1901 ühe ühise suvepuhkuse ajal Starnbergi järve ääres, näitab Keyserlingi ebaatraktiivse, peaaegu inetu, süüfilisest märgistatud mehena, kellest ometi kiirgab mingit hooletut elegantsi. Valmis maali kohta tegi ta järgmise märkuse: «See võib ju olla hästi maalitud. Aga ma pigem ei tahaks niimoodi välja näha.» Ja selles eneseiroonilises, mitmemõttelises reaktsioonis väljendub too modernismi teadvus, mille [prantsuse luuletaja Arthur] Rimbaud arendas välja vormelini «mina on keegi teine».
Tunnete huvi mitte ainult kunstiga seotud ajalooliste tegelaskujude (kirjanikud, muusikud, kunstnikud) ja nende elu vastu, vaid ka eri valdkondade vaheliste suhete vastu. Kas peab paika, et kunsti ja kirjanduse, muusika ja kirjanduse lõikepunktid erutavad teid?
Kõnekäänu järgi ütleb üks pilt rohkem kui tuhat sõna. Miks see nii on? Pildid jutustavad küll ka lugusid, aga teevad seda samaaegsuse meediumi abil, keskenduvad ainult üheleainsale hetkele mingis sündmuses või juhtumuses. See on mind, kes ma ei oska maalida, alati kütkestanud ja teinud ka pisut armukadedaks, seetõttu olen oma romaanides ikka ja jälle pöördunud piltide poole. Romaan «Karoliinide hall» («Das Grau der Karolinen», 1986) jutustab näiteks ühe maali vastuvõtust ja «Kakskümmend neli ust» («Vierundzwanzig Türen», 2000) on struktureeritud kunstilise advendikalendri järgi ning räägib kunstiröövist.
Igal juhul elavad jutustus ja romaan järgnevusest, mingi seose kannatlikust avamisest, samm-sammult lahtirullimisest, jutustamine nõuab aega ja kannab aega iseenda sees, sünnib ta ju distantsilt, mis jääb sündmuse ja selle kirjandusliku kaja vahele. Kujutav kunst seevastu loob ja elustab hetke. Ses mõttes on pildid lähedased luuletustele, lähedasemadki ehk kui romaanile. Ja ehk oli saksa kunstniku Heinrich Vogeleri pildilt kustutatud luuletajal Rilkel just seetõttu nii sügav arusaamine piltidest.
Teie kirjutamislaadi on kriitikas iseloomustatud kui head segu kergusest ja sügavusest. Te paigutate oma portreteeritavate tsitaadid näilise kergusega teostesse. Mis tunde see tekitab?
Mnjaa, mis tunde see tekitab? Kas sellele ei peaks mitte vastama mu lugejad? Kogen alatasa ja ikka veel, et ei ole kerge kirjanduslikult luua kergust, mis ei oleks tühine loba, triviaalsus. Ja seda, mida mu portreteeritavad minu kohta ütlevad, on nad lõpuks ju ise öelnud. Või ehk siiski mitte? Võib-olla ma olen selle välja mõelnud? Selles segunevad luule ja tõde. Ja nii ongi hästi.
«Keyserlingi saladus» toetub tundmatutele asjaoludele tema eluloos. Tundmatus on loomingu läte. Kas kirjutate ise ka selleks, et jõuda millegi senitundmatu jälile?
Jah, igal juhul, aga Keyserlingi puhul on lätteks tegelik sündmus, mida ta pidas saladuses, sest see oli piinlik. Alati kui mu tööprotsess kulgeb hästi, märkan ma, et tean midagi, mille kohta mul polnud seni aimugi, et ma seda üldse tean. Nii tuleb päevavalgele midagi senitundmatut, võib-olla ka alateadlikku, ja see on ühtaegu nii loomingu läte kui ka tulemus.
Eduard von Keyserling on pärit Kuramaalt, praegusest Lätist, ja ta õppis Tartu ülikoolis. Nüüd tulete ise Tartusse. Mis tunne on?
Ma ei ole Baltimaades kunagi käinud, rõõmustan väga selle reisi üle ja olen põnevil, kas mu uurimused ja ettekujutused veel pisutki reaalsusele vastavad. Romaani tegevus toimub ju umbes aastatel 1870–1901, kui Kuramaa ja Liivimaa olid veel tsaaririigi provintsid. Hoitagu neid maid uuesti Vene valitsuse alla sattumast!
