MO muuseumis Vilniuse 700. aasta tähistamiseks loodud näitus „Vilniuse pokker“ põhineb Ričardas Gavelise 1989. aastal ilmunud samanimelisel romaanil („Vilniaus pokeris“) ja mõjub kui ilmutus. Ehkki tegemist on näitusega, mis on pühendatud Vilniuse linnale, ei ole kaugeltki mitte tegemist linnaruumi interpreteeringute või pelga hommage’iga linnale. See on näitus nõukogude aja (järel)mõjudest, toonasest argipäeva ängist ja inimeste eluvõitlusest vaba mõtte ja inimeseksolemise nimel.
MO muuseum, mis avati külastajatele 2018. aastal, on kahe teadlase ja filantroobi Danguolė ja Viktoras Butkus eraalgatus: 2008. aastast on nad kunstiajaloolaste, iseäranis Raminta Jurėnaitė abiga süsteemselt tegelenud nõukogude aja kunsti kogumise ja kollektsioneerimisega, sh toona keelatud kunsti kogumisega.
Näitus, mille pealkirjaga ei anta asjatundmatule alust kahtlustada süvasukeldumist nõukogude argipäeva ja toonase inimese hingeellu, rabas kunstilise terviklikkusega. Mälu-uurija ja keskmiselt rohkem nõukogude aja (järel)mõjudest huvitatuna ei ole ma seni varem kohanud näitust, kus oleks suudetud selle aja tunnetust vahendada nii vahetul moel. Näitus moodustab kunstivormide (kirjandus, kujutavad kunstid ja teater) ühenduse tõttu eriliselt tugeva kunstilise terviku, kus igas ruumis jutustatakse oma lugu ja säilitatakse tsitaatide kaudu kunstiline tervik. On erakordne, et kunstinäitust on kutsutud kureerima lavastaja Oskar Koršunovas ja stsenarist Gintars Makarevičius ning et näituse kese on loodud kirjandusteose ümber.
Kahjuks ma ei tea (veel), mis tunne on vaadata näitust, kui olla varasemalt tuttav leedulastele tähtsa Ričardas Gavelise 1970. ja 1980. aastatel sahtlisse kirjutud romaaniga. Kuid isegi asjatundmatule on selge, et tsitaadid romaanist on näituse tööde ja käsitletud teemadega väga oskuslikus dialoogis. Ka näituse kataloogis rõhutatakse muuhulgas just võrdset kirjandusteksti ja näitustööde dialoogi.
Raimundas Sližyse maal „Kaks“ (1972), mis kujutab voodil lebavat meest ja naist, on iroonilises, ent soojas dialoogis Klimti „Suudlusega“.
Eksponeeritud tööde hulgas on mõistagi taiesed MO muuseumi 6000 teosest koosnevast kollektsioonist (maalid, fotod, skulptuurid, installatsioonid jm), kuid on ka täiesti uusi, just selle näituse tarvis loodud töid. Nii näiteks on üks näituse keskne teos, mitme seina suurune audiovisuaalne projekt „Jõgi“ („Upė“, režissöör Gediminas Lapė) sündinud spetsiaalselt näituse tarbeks. Kuid ka mitmed teised tööd ja installatsioonid on loodud just neisse ruumidesse. Kahest pikast kottpimedast koridorist, mida valgustavad keskel vaid särisevad ja justkui kohe-kohe läbi põlevad valgustid, läbi kõndimine nõudis minult eneseületust. Kõhedus, mida selline ruum suudab vaatajas luua, on vaieldamatult tõeline.
Jõudes ruumi, mille seintel on Raimondas Paknyse fotod kirikust, mis nõukogude ajal oli muudetud arhiiviks, ja kus kõlab muusika, olin veendunud, et must, ruumi päises poodiumil asuv „kast“ on pianiino. Lähemale jõudes selgus, et tegemist on vitriini ja väga oskusliku viisiga eksponeerida „Vilniuse pokkerist“ inspireeritud Mindaugas Skudutise grotseskseid sarže.
Nurgatagune kitsuke ruum on oskuslikult muudetud nõukogude aja kunstniku ateljeeks. Teisal jällegi on tekstist ajendatud seinapragu – kitsas aken teise maailma – toodud reaalsesse ruumi ning pandud omapärasesse ehk isegi vastuolulisse kontrasti pop-kunsti seksuaalse tooniga töödega, kus on kujutatud naise vagiinat kui pragu.
Näituse avasaal on pühendatud eeskätt maalile ja fotokunstile, reaalsetele ning kujutletud linnapiltidele: Kostas Dereškevičiuse maalide trolliakendest välja vaatavad või Arvydas Šaltenise maalide telefoniputkas helistavad inimesed kõrvuti Liudas Parulskise tehistaibuga koostöös sündinud linnafotodega annavad näitusele õige tooni. Linnaruum oma iseseisva eluga on asetatud kõrvuti raamidesse surutud, ent ometi väga kehalise inimesega. Vitas Luckuse fotoinstallatsioonid-natüürmordid paljastavad peegli kaudu ainult jupike inimese kehast ja tekitavad sellega kontrasti argiste esemetega. Raimundas Sližyse maal „Kaks“ (1972), mis kujutab voodi lebavat meest ja naist, on iroonilises, ent soojas dialoogis Klimti „Suudlusega“.
Marija Theresė Rožanskaitė 1972. aastal loodud maal 1941. aasta küüditamisest köidab tähelepanu: kunstnik on suutnud avada küüditamise valu otseselt kujutamata küüditatavat inimest. Kęstutis Gribaliūnas on oma „Surma päevikutega“ (2009–2012) loonud kõhedust tekitava ja samal ajal aukartust äratava arhiivi Siberisse küüditatud inimestest. Tema kogus on praeguseks üle 4500 portree inimestest, kes selle tee on läbi teinud.
Haigus, aga ka haigustest mõjutatu ja grotesksed inimkujutused on üks näituse teemadest. Maalidest vastu vaatav süsteemi põhjustatud paranoia ja jälitamishirm on dialoogis Gavelise romaani mõtetega „NENDEST“, kes inimese üle valvavad. Gavelise sõnadega küsitakse näitusel retooriliselt „Ütleme et NEID ei eksisteeri. [—] Kuidas siis seletada, et igal ajal ja igal pool, niikaugele kui silm ulatub, valitseb üks idioot tuhandete intelligentsete inimeste üle ja viimased kuuletuvad vaikselt? Kust tuleb hall vaikiv enamus igas ühiskonnas?“
Isegi kui kõik Gavelise romaani tsitaadid ei söövi samaväärselt mällu, jääb selgelt kõlama näitust läbiv motiiv inimese siseheitlusest olla sündinud just sellesse aegruumi: Vilnius kui ääremaa ja „pasaauk“, nõukogude süsteemi osa, aga ka kui kohtade koht. Nii on nõukogude aja äng ja vastupanu homo soveticus’ele ühtviisi unikaalne ja universaalne, sest igas ajas ja igal pool kohtab vaikivat halli massi.
Vilnius kui linn, mille 700 aastapäevale näitus on pühendatud, muutub siin millekski, mis on iga inimese sees ja mis võib peituda igas linnas, igal pool. Jõgi Neris ei ole mitte unustuse jõgi Lethe, vaid jõgi, mis ühendab põlvkondi üle aegade ja mis hoiab mälu ja lohutab. Aega mõistetaksegi näitusel Gavelise romaanist lähtuvalt tsüklilisena. Näituse tutvustuses kutsutakse külastajat kogema seda kui universaalselt lugu, kus julgustatakse järele mõtlema igaühe isikliku suhte üle ajaloo ja mäluga, aga ka aja ja kohaga, milles elatakse.
Ehkki näitust saadab kohapealne audiogiid ja veebilehe kaudu saab seda ka järele või ette kogeda virtuaaltuuri vahendusel2, on see igal juhul oma nahal ja oma silmadega kogemist väärt. Mulle näitas see meie ühist nõukogude minevikku ja aitas mõista tolle aja ängi. Tundsin uhkust kunstiliste mälumärkide üle, mida leedu kunstnikud on suutnud luua nõukogude režiimi poolt küüditatute või holokausti üle elanute mälestamiseks. Olin heas mõttes kade selle näituse pärast. Eelkäige aga väga tänulik Leedu kolleegidele.
