Sellega seoses toimub ka 2. aprillil 2025 Eesti Kirjanike Liidus Christa Wolfile (18.03.1929-1.12.2011) pühendatud kirjanduslik õhtu. Autori loomingut loeb näitleja Triinu Meriste, tema loomingust vestlevad kirjandusuurija Tiina Kirss ja Aija Sakova ning tõlkija Tiiu Relve.
Christa Wolf - Eestis vähetuntud maailmakirjanik
Hea ülevaate Christa Wolfi teoste tõlgetest annab 1989. aastal ilmunud Rosemarie Geisti ja Maritta Rosti koostatud bibliograafia, ehkki see ei hõlma Wolfi viimaseid teoseid. Sellest saab teada, et Wolfi esimene romaan „Lõhestatud taevas” („Der geteilte Himmel”, 1963) on tõlgitud 21 keelde. Nende hulgas eesti keelt ei loetleta. Pikka aega arvasin minagi (olles tähelepanuta jätnud märkused „Lapsepõlvelõimede” järelsõnas), et esimene Christa Wolfi eesti keelde tõlgitud teos oli „Lapsepõlvelõimed”, mis ilmus eestikeelsena 1982. aastal Evi Aulingu tõlkes.
Siiski on esimene Christa Wolfi eesti keelde tõlgitud teos „Lõhestatud taevas”, mis ilmus ajakirjas Noorus üheksas osas oktoobrist 1964 kuni juunini 1965 (vt Wolf 1964–1965). Romaani on tõlkinud Virve Aruoja ja selle juurde on graafik Ilmar Torn teinud 32 illustratsiooni. Koos tõlke viimase osa ilmumisega avaldas Nooruse toimetus teadaande, et autor Christa Wolf palub lugejatele edastada, kuidas „Lõhestatud taeva” ilmumine eesti keeles teda rõõmustab ja et ta oma eesti lugejaid südamest tervitab. Toimetuse palve peale midagi oma tööst kirjutada olevat autor saatnud teksti „Mõningaid märkmeid minu tööst kirjanikuna” („Einiges über meine Arbeit als Schriftsteller”). Mõni katkend sellest avaldati ka Nooruse rubriigis „Toimetuse päevik” (Wolf 1965: 76). On tähelepanuväärne, et 1982. aastal omaette raamatuna ilmunud „Lapsepõlvelõimede” järelsõnas nimetab Rita Tasa (1982: 381) küll „Lõhestatud taeva” eestindust, kuid märgib selle ajakirjas Noorus ilmumise aastaks ekslikult 1967.
Wolfi „Lõhestatud taeva” ja „Lapsepõlvelõimede” vahepeal ilmunud jutustust „Mõtisklusi Christa T-st” („Nachdenken über Christa T.”, 1968) ei ole eesti keelde tõlgitud. Kuid seda teost on üldse Ida-Euroopa keeltesse vähe tõlgitud. Sellest on olemas vaid poola-, sloveenia-, tšehhi- ja ungarikeelne versioon (Geist, Rost 1989: 470–471). Eesti keeles järjeloona ilmunud „Lõhestatud taeva” kohta ei ole teada ühtki eestikeelset retsensiooni, „Lapsepõlvelõimi” arvustati aga lühidalt Sirbis ja Vasaras, kõrvuti Juri Trifonovi ja Per Gunnari tõlkeraamatutega (vt Soosaar 1982; vt ka Kivi 1982: 659). Ehk on huvitav teada sedagi, et „Lapsepõlvelõimed” oli kirjastuse Eesti Raamat sarja „Nüüdisromaan” avaraamat.
Järgmisena ilmus Christa Wolfilt eesti keeles 1997. aastal Rita Tasa tõlkes „Medeia. Hääled” („Medea. Stimmen”, 1996). Kahjuks ei ole see romaan leidnud Eestis kuigi suurt ja asjakohast vastuvõttu. Võimalik, et selles on oma roll raamatu mõnevõrra kummalisel ja pigem peletaval kaanekujundusel. Lea Larini (1997) käsitlus „Kes kardab Christa Wolfi?” ei näi tabavat romaani olemust. Katrin Renter (1997) ja Karl Martin Sinijärv (1997) tutvustavad raamatut üsna positiivses võtmes.
Pärast pikka pausi ilmusid 2015. aastal Tiiu Relve tõlkes „Loomingu Raamatukogu” sarjas Christa Wolfi jutustus „Mis jääb” („Was bleibt”, 1990) ja postuumselt ilmunud, abikaasa Gerhard Wolfile kingituseks kirjutatud jutustus „August” (2012). Seda ühisköidet oli mul endal võimalik arvustada (vt Sakova 2017: 119–126). Mõni aasta varem olin avaldanud Christa Wolfi surma järel väikese järelehüüde (Sakova 2011), samuti olen pikemalt käsitlenud Wolfi romaani „Inglite linn ehk The Overcoat of Dr. Freud” (Sakova 2017: 44–51). Hoolimata romaani tutvustamisest trükimeedias ei õnnestunud mul toona siiski veenda kirjastust Varrak tõlkima „Inglite linna” eesti keelde. See on seotud tõsiasjaga, et saksakeelset kirjandust tõlgitakse eesti keelde üldse suure ettevaatusega. Kahetsusväärselt ei ole ka Christa Wolfi romaanide eestindused pälvinud eesti ajakirjanduses märkimisväärset tähelepanu. Siiski tuleb toonitada, et tema saksakeelsete romaanide valik on Eesti Rahvusraamatukogu võõrkeelse kirjanduse kogus väga hea, küllap on mõni raamatukoguhoidja isiklikult kandnud hoolt selle kogu terviklikkuse eest.
Christa Wolfi „Lapsepõlvelõimed”
Romaaniga „Lapsepõlvelõimed”, nagu ka „Inglite linnaga”, on Christa Wolf teinud aastatepikkust intensiivset tööd; mõlemad on väga isiklikud raamatud, mis hõlmavad kirjaniku elu mitut ajajärku ning tegelevad mäletamise ja mineviku läbitöötamise teemaga.
„Lapsepõlvelõimed” (edaspidi viidetes LL) algab lausetega: „Möödunu ei ole surnud; ta pole isegi mitte möödas. Me lahutame teda enesest ja teeskleme võõraid.” (LL: 7) See on mitmes mõttes uuenduslik teos. Ühelt poolt käsitleb see küll Ida-Saksamaa natsionaalsotsialistlikku minevikku, kuid teiselt poolt räägib see tollastest tabuteemadest, nagu sakslaste põgenemine ja nende väljasaatmine idaprovintsidest (Poola aladelt). Kui Wolfi esimene romaan „Lõhestatud taevas” järgis selgelt SDV-s kehtestatud sotsialistlikku arusaama kunsti rollist (nn Bitterfelder Weg), siis nii „Mõtisklusi Christa T-st” kui ka „Lapsepõlvelõimed” hälbisid sellest oluliselt. Oma ülesehituselt ja vormilt on „Lapsepõlvelõimed” sotsialistlikust romaanist nii kaugel, kui üks romaan sellel ajal SDV-s üldse olla sai.
Teose keskmes on eelkõige autori lapsepõlve käsitlemine, mille kestel jälgitakse ühe idaprovintsi tüdruku sissekasvamist natsionaalsotsialistlikku võimusüsteemi. Romaan valgustab eelkõige sirguva lapse probleeme – tema hirme, soove, eesmärke ja luupainajalikke unenägusid – ning keerulisi suhteid vanemate ja laste vahel. Kuid teosest koorub välja ka võimalus käsitleda seda põgenemis- ehk oma (kodu)maalt väljasaadetute romaanina. Autori enda natsionaalsotsialistliku noorusaja läbitöötamise kõrval on oluline teema just saksa rahva pagemine Preisimaa provintsist (Ostbrandenburg) lääne suunda.
Nagu Björn Schaal (2006: 184–186) täheldab muu hulgas romaani „Lapsepõlvelõimed” põhjal, oli juba ainuüksi sakslaste idaprovintsidest välja ajamise ja põgenemise teemal kirjutamine ning selle avaldamine SDV-s julge samm. Põgenemise ja väljasaatmise sündmusi ei tohtinud SDV-s meenutada, sest, nagu riigi ja partei juhtkond kartis, „[---] avalik mäletamine eksitaks sotsialistlikke „vennasriike”, tekitaks antikommunistlikku vimma ja võiks õhutada rahva, eriti „ümberasujate” vastuseisu ametliku idapoliitika vastu” (Schaal 2006: 185).
Kuni 1948. aastani oli rohkem kui neli miljonit väljasaadetud inimest (sks Vertriebene) voolanud Saksamaa sotsialistlikku okupatsioonitsooni, moodustades seal umbes 24% elanikkonnast. Ametlikult oli nn ümberasujate (sks Umsiedler) – välja- või äraaetuteks ei tohtinud neid nimetada – küsimus juba enne 1949. aastat lahendatud ja integratsioon edukalt teostatud (Schaal 2006: 184). See tähendas, et ümberasujate või äraaetute kogemuste jaoks ei olnud avalikkuses mingit kohta, sest probleem oli justkui lahendatud.
Väide, et põgenemine ja väljaajamine on Wolfi jaoks üks kesksemaid teemasid, leiab romaani alguses selgesõnalise kinnituse: „Eelmised visandid algasid teisiti: põgenemisega – kui laps oli peaaegu kuueteistkümnene [---]” (LL: 9). Ka hiljem tehakse sellest juttu, kui sedastatakse, et sõna põgenemine (sks die Flucht) kadus SDV-s, kuigi „Lapsepõlvelõimede” lapseealine jutustajahääl Nelly ja tema sugulased „lähenesid pagemiskorras Schwerinile (nimetasid endid veel aastaid pärast sõda „põgenikeks”) ja uskusid teadvat, mille eest nad põgenesid” (LL: 299).
Wolf kasutab romaanis läbivalt mõisteid, nagu põgenemine, põgenemistee ja põgenikud, samuti räägib ta lugusid põgenikega juhtunust nende pagemisteekonnal. Neid „Lapsepõlvelõimedes” läbitöötatud sündmusi meenutab autor ka hiljem vestlustes lapselapse ja ajakirjaniku Jana Simoniga (vt Simon 2013: 41–47). Romaanis peegeldatakse seda kõike läbi kuueaastase tüdruku ehk jutustaja lapsvaatepunkti kujutava Nelly silmade ning täiendatakse jutustaja tütre Lenka otsuste ja arvamustega kirjutamisajal, umbes sel moel: „Lenka ütleb, et seda suudab ta endale kõige vähem ette kujutada: olla igal öösel sunnitud arvestama omaenese surmaga” (LL: 283).
„Lapsepõlvelõimed” aga ei ole loomulikult üksnes romaan lapsepõlvest Warta-äärses Landsbergis ja põgenemisest, vaid ennekõike sellest, kuidas saab lapsepõlve ja põgenemist meenutada ning mil moel on võimalik nendest teemadest jutustada. Sabine Wilke (1993: 42) osutab oma uurimuses „Väljakaevamine ja mäletamine” („Ausgraben und Erinnern”) põhjendatult sellele, et Wolfi romaani on liiga tihti käsitletud autobiograafilises ja minevikuga toimetulemise võtmes. Ent see teos kätkeb ajalugu ka teoreetilisel tasandil, mis on adutav juba esimestest lausetest. Lapsepõlvest jutustamise kõrval on Wolfi romaan omamoodi tunnetuslik-teoreetiline uurimus sellest, kuidas möödunu seostub olevikuga ja kuidas mälestused või möödunud (ent mitte läbi töötatud) kogemused võivad tungida olevikku. Iseäranis huvitav on see, et mineviku ja oleviku vastastikuste seoste üle mõtisklemist rakendatakse ka teksti struktuurielemendina (Wilke 1993: 42). Wolf justkui ennetab oma romaanis kirjanduslikul kujul arusaama, et ajalugu on alati teatud määral konstruktsioon ning sünnib tagasivaatava ja ajalugu kirjutava subjekti positsioonilt, mis sai 1990. aastatel oluliseks paljude kirjandusteooria ja ajalooteaduse piirimail tegutsevate uurijate jaoks (nt LaCapra 1992). Margrid Bircken (2014: 201) oletab, et Wolfi romaani kirjutamise ajendiks võis olla tollal ametlikult kehtinud mälukultuuri latentne ebausaldusväärsus, „anomaalia tajumine mälukogukonna mälukultuuris”, ja märgib, et Wolfi kirjanduslikud maailmad, esmajoones „Lapsepõlvelõimed” ja „Inglite linn ehk The Overcoat of Dr. Freud”, on „mudeli iseloomuga mälumaailmad”.
Teoreetilisi eeskujusid ja tekste, mis ärgitasid Wolfi tegelema mineviku üle mõtisklemise dialoogilise mudeliga, leidus kindlasti varemgi. Nagu Sabine Wilke (1993), kes kaasab „Lapsepõlvelõimede” lahtimõtestamisse Walter Benjamini ajalooteoreetilisi tõlgendusi, olen minagi veendunud, et Benjamini ajalookriitika ja ajalooarusaama mõju avaldub ka Wolfi romaanis. Sellest tuleb põhjalikumalt juttu käesoleva raamatu kolmandas peatükis.
Oluline on veel rõhutada, et romaanis toimub jutustamine kolmel ajatasandil ja sisaldab seega kolme vaatepunkti: olevikuline minajutustaja, selle mina iseenda kõnetamine sinavormis, kui ta kirjeldab juhtumeid reisil lapsepõlvelinna 1971. aastal, ning lapsepõlve jutustajat tähistav „tema” või nimi Nelly.
Christa Wolfi „Inglite linn ehk The Overcoat of Dr. Freud”
81 aasta vanuses, paarkümmend aastat pärast Berliini müüri langemist ja SDV lõppu, avaldas Christa Wolf oma teise suure eluloolise teose, mille teemaks on mälu ja mineviku läbitöötamine. Teisisõnu on „Inglite linn ehk The Overcoat of Dr. Freud” (edaspidi viidetes SdE) lugu järjekordsest laskumisest ajašahti või ajakuristikku, et jõuda jälile möödunule. Christa Wolfi ja „Inglite linna” minajutustaja eluloolised verstapostid on paljuski paralleelsed. Romaani sündmustik on paigutatud 1990. aastate algusesse nn inglite linna ehk Los Angelesesse, kus oli samal perioodil viibinud ka Wolf. Täpsemalt öeldes meenutataksegi Wolfi/jutustaja Los Angeleses veedetud aega ja tema tollaseid läbielamisi, kajastades kirjaniku reageeringut ühendatud Saksamaal algatatud avalikule arutelule tema moraalsuse üle. Selle arutelu põhjused ulatuvad tagasi aastatesse 1959–1962, kui kaks riikliku julgeoleku töötajat püüdsid Wolfi värvata koostööle. Stasi ehk Saksa Demokraatliku Vabariigi julgeolekuteenistuse arhiivides leidub üks kaust, milles Wolf kajastub kui n-ö IM (sks informelle Mitarbeiterin) ehk mitteametlik kaastöötaja. IM-i kausta olemasolu imbus 1992. aastal meediasse, ilmuma hakkasid kõikvõimalikud Wolfi vastu suunatud väljaütlemised ja arutlused selle üle, mis väärtus või eetiline kandepind saab olla agendi minevikuga inimese loomingul ning kogu endisel SDV kirjandusel. (Sakova 2017: 46)
Mõistagi ei keerle romaani sündmustik üksnes selle ümber, vaid meenutatakse ja peegeldatakse SDV aega tervikuna. Eelkõige aga arutleb autor küsimuste üle, mis jääb järeltulevatele põlvedele ja kuidas nad mõistavad SDV aega või kas nad on ülepea võimelised seda mõistma. Sellega esitab autor ühtlasi iseendale küsimuse oma põlvkonna sotsialistlike utoopiate ja nende tõlgitavuse kohta järeltulevatele põlvedele.
Nagu kõik teisedki Christa Wolfi teosed, pole „Inglite linn” moraliseeriv, vaid pigem järelemõtlev raamat, kuigi väärtusküsimused on autorile olulised. See on isiklik tunnistus sellest, millist mõju võib avaldada ühele autorile ühiskondlik moraalne „nõiajaht”, samuti sellest, mida tähendas elada SDV-s ja olla läbi imbunud sotsialistlikest utoopiatest. Kindlasti aga ei ole „Inglite linn” tunnistus eneseõigustusvõimaluse möödalaskmisest, nagu on arvanud Sigrid Löffler (2010: 26). 1993. aastal lasi Christa Wolf avaldada oma Stasi-aktid ning neist on juttu ka tema kirja- ja tekstikogus „Teel Tabousse” („Auf dem Weg nach Tabou. Texte 1990–1994”, 1994), kus leidub näiteks 21. märtsil 1993 Los Angelese lähedal Santa Monicas Günter Grassile kirjutatud kiri:
Kolm korda kohtusin ma 1959. aastal kahe härraga Berliinis, kus ma oleksin pidanud teadma ja suutma meenutada, et tegemist oli koostööga; siis oli kolm kohtumist 1960. aastal ühe Stasi-mehega Halles, kes ei selgitanud meile nende kontaktide iseloomu, ja siis veel üks kohtumine 1962. aastal, misjärel kõik aktid suleti [---]. Otsustavad mälestused, nimelt et mul oli varjunimi, et ma kohtusin Berliinis nendega üks kord salakorteris ja et ma kirjutasin omakäeliselt ühe aruande – asjad, mida mul on endale raske andestada –, ei ole enam pinnale kerkinud. Mis nüüd Stasi-inimeste aruannetes väidetavalt minu ütlustena seisab, seda ei saa ma ei kinnitada ega kummutada, Heiner Müller nimetab seda „Stasi-proosaks”. (Wolf 1994: 259)
Romaanis „Inglite linn” tegeleb Wolf peale oma toonase käitumise seletamise üldiselt lähiajaloo ja selle tõlgendamise küsimusega, nagu ka eneseuurimise ja -tunnetamisega Walter Benjamini ajaloofilosoofia vaimus. Juba „Lapsepõlvelõimedes” huvitus Wolf alternatiivsetest ajalookirjutuse mudelitest, milles möödunut ei kujutata ebaisikuliselt ja muutumatuna (Wilke 1993: 50–51). Niisuguste isiklike ajalookirjutuse mudelite otsingud jätkuvad „Inglite linnas” ja sellest annab märku ka romaani moto Walter Benjaminilt: „Tõelised mälestused ei pea mitte jutustama, vaid tähistama täpselt seda kohta, kus nad muutusid uurijale kättesaadavaks” (SdE: 7; vt ka Sakova 2017: 55). Moto tähendusest tuleb rohkem juttu käesoleva raamatu kolmandas peatükis.
Nagu „Lapsepõlvelõimed”, kujutab ka „Inglite linn” endast eri ajatasandite põimingut. Jutustaja mälestuste tulv ja mõtisklused SDV-aegse mineviku üle vahelduvad stseenidega Santa Monicas ja USA-s. „Inglite linnale” annab Christa Wolf aga varasemate teostega võrreldes ebatüüpiliselt müstilise lõpu, saates jutustaja koos mustanahalise kaitseingli Angelinaga lendama üle Santa Monica lahe. Tulevikule orienteeritud kaitseingli tegelaskujuga äratatakse lugejas tunne, et raamat evib tõepooolest minevikuga toimetulemise ja lõpparve tegemise funktsiooni.