Homme tähistame Eesti Vabariigi 105. aastapäeva. Aga homme möödub ka aasta Venemaa alustatud sõjast Ukrainas. Ja sõda ei ole ikka veel läbi.
See aasta on
meile palju õpetanud vabaduse ja enesemääramise kohta.
Oleme näinud – meile on meelde tuletatud –, et vabadus ei ole
iseenesestmõistetav, et see on miski, mis vajab kaitsmist ja hoidmist. Nii nagu
vajab hoidmist ka meie endi sisemine vabadus.
Mis on õigupoolest vabadus?
On see vabadus millestki või vabadus milleks?
Te võite korra proovida. Kui mõtlete vabadusele või näiteks lausele “Ma olen vaba…..“ Mis on need esimesed mõtted, mis teie pähe tulevad?
Kas see tähendab olla vaba ses mõttes, et on vabastus – ma ei pea tegema kodutöid, ma ei pea minema kooli jne. Ma olen kindel, et väga mitmete jaoks on kool kohustus; miski, mida peab ja millest sageli tahaks vabastust. On ju nii?
Nii tunda on loomulik ja arusaadav. Kool on struktuur ja süsteem ning iga süsteem on paratamatult ka ahistav, ta surub meid raamidesse. Ses mõttes, jah, kool piirab meie vabadust.
Kuid miks on seda vaja, miks vajame struktuure ja reegleid. Paradoksaalselt vajame me neid selleks, et kaitsta oma vabadust, oma õigusi. Maailma hoiavad koos reeglid ja struktuurid. Me vajame neid. Me vajame reegleid selle kohta, mis on lubatud ja mis mitte, mille eest võib inimesi vastutusele võtta; mille eest võib riike vastutusele võtta. Me vajame õigusstruktuure, mis meid kaitseksid, mis meie vabadust kaitseksid. Meil on hea meel, et on Eesti Kaitsevägi, et on Eesti Kaitsepolitseiamet, et on NATO ja kokkulepped tema liikmesriikide vahel, mis tagavad ka meie riigi turvatunnet.
Aga kui tulla
tagasi vabaduse juurde ja mõelda veelkord. Kui liigume vaba olemise kui
vabastatud olemise küsimusest edasi, siis mida vabadus ja vaba olemine
tähendab. Ma olen vaba, et mõelda just selliseid mõtteid, mida ma ise soovin.
Ma olen vaba, et kanda – väljaspool kooli – just selliseid riideid nagu ma soovin.
Ma olen vaba avaldama oma argumenteeritud arvamust ja seisukohti.
Vabadus on eeskätt sisemise vabaduse ja sisemise julguse küsimus.
Ma tean, et teil 21. sajandi inimestena on teistsugune lapsepõlv ja kindlasti mõnevõrra ka teistsugused mured kui minul, veel nõukogude liidus sündinul. Teid mõjutab paratamatult väga palju see, mis toimub ühismeedias, erinevates suhtlusplatvormides, Eesti või üleilmsete mõjuisikute YouTube’i või teistes kanalites. Seda enam on oluline iseendalt küsida, eriti täna – Eesti vabaduse päeva eel – kui vaba ma oma hoiakutes ja väärtushinnangutes olen ja kui palju mind mõjutab teiste arvamus, mõjuisikute ja sõprade arvamus. Ma ei ütle, et teiste arvamus ei ole, muidugi loeb ja see peabki korda minema. Kuid ülioluline on püüda kinni see, kus jookseb piir sisemise vabaduse ja mõjutatud olemise vahel.
Tänased üleilmselt protsessid, sh sõda Ukrainas ja kuidas on võimalik, et suur osa Vene riigi kodanikke seda toetab, on tegelikult just mõjutatud olemise tulemused. Tänane sõda Ukrainas on füüsiline sõda, kuid see on väga suurel määral ka info- ja propagandasõda. Need mehhanismid, kuidas inimeste meelsust ja arvamusi kujundada on väga peened. See on kunst, mida saab väga rängasti ära kasutada. Te olete vanuses, kus te kindlasti juba olete õppinud II Maailmasõda ja natsionaalsotsialismi ning Hitleri esilekerkimist toonasel Saksamaal. Ka tema mõjule pääsemine oli suur infooperatsioon, propaganda väär- ja ärakasutamine.
Sestap, teie ja meie kõigi vabadus sõltub meist igaühest, meie endi sisemisest vabadusest. Siis ja nüüd. Me oleme väga haavatavad igasuguse mõjutustegevuse suhtes. Selle pärast, et ollakse mõjutatud sõbra arvamusest, poliitikast, õpetaja arvamusest, ei maksa endale kuri olla. See on loomulik ja seda juhtub. Aga iseenda sisemist vabadust tuleb alati kontrollida, seda tuleb kaaluda. See on peen kunst, mida õpime eluaeg.
Ma olen kindel, et teie hulgas on täna neid, kes tulevad mitte-eestikeelsetest peredest või vaid osaliselt eestikeelsetest. Kindlasti on neidki, kelle vanemad või vanavanemad elavad teistsuguses inforuumis. Ma tean seda oma enda perekonna lugude kaudu. See on ränk ja väga valus, kui sulle lähedal seisev inimene elab teistsuguses väärtus- ja infomaailmas. Teadke, et te ei ole üksi.
Aga leidke lohutust sellestki, et oma sees te saate olla vabad. Teie mõtted teie sees on vabad, isegi kui neid ei saa alati teistele välju häälega välja öelda.
Ja rõõmustagem koos, kui me saame olla vabad oma mõtete ja tunnete väljendamises. Ning leidke endis ka tarkust kuulata ja püüda mõista meist erinevate inimeste seisukohti ja arvamusi. See on suur julgus ja vabaduse märk - oskus kuulata teist arvamust ilma sellega nõustumata, aga seda vähemalt ära kuulates.
Soovin teile julgust sisemise vabaduse hoidmisel ja kasvatamisel! Olge vabad, selleks et kasvada iseendaks! Julgege olla teie ise ja julgege seista iseseisva, vaba Eesti Vabariigi eest!
Head Eesti Vabariigi 105. aastapäeva! Jõudu vabaduse eest seismisel!