istun
oma voodi serval
kui pilvepiiril
maailma lävepakul
kohvitass peos
jalad rippu
juuksed tilkumas
rätik ümber keha
veel ei taha
minna maailma
tänasesse päeva
ellu
püsin
koos oma vaagnatäie tühjuse
ning kurbuseraasukestega
vaatlen neid
silitan kassi
puudutus on vajalik
nii talle kui mulle
tean
et sellisena
näebki mind ehk
vaid tema
tasapisi
hakkame mängima
vean pliiatsit edasi tagasi
tema läheb mänguga kaasa
öeldes et
ära mõtle niipalju
vaid tunne
tühjust
soojust
niiskust
pehmust
rõõmu
mis täidab sind äkitselt
rõõmukuulikesed on värvilised
ja helisevad
tühjale vaagnale
mahub neid palju
olen valmis
astuma silmitsi
tänase halliga
värvid minus
näitavad teed
tuli minus
soojendab