Mäletamise poeetika

UUS RAAMAT: "Mäletamise poeetika. Ene Mihkelsoni ja Christa Wolfi romaanid lähivaates". Tartu Ülikooli Kirjastus, 2020.
Algversiooni on saksa keelest tõlkinud Anne Arold, Eve Pormeister ja Aija Sakova.
Raamatu toimetas Brita Melts.
Kaanekujunduse tegi Kalle Paalits; kaanel Valeriy Sakovi graafiline leht "Hiiud".
Küljendas Tiia Ilus.

Vaata raamatu sisukorda (pdf).

Raamatu eessõna

Käesolev raamat on kummardus kahele suurele XX ja XXI sajandi kirjanikule: Ene Mihkelsonile (1944–2017) ja Christa Wolfile (1929–2011). Esimest oli mul au isiklikult tunda, teist kohtasin vaid põgusalt. Küll aga olen mõlema autori loomingu seltsis veetnud aastaid. Alates 2014. aastast kuulun Berliinis asutatud Christa Wolfi Seltsi ja olen igal aastal võtnud ette reisi Berliini, et kohtuda seltsi esinaise ja hea sõbra Therese Hörnigkiga ning külastada Berliini Humboldti ülikooli juures asuvat Christa ja Gerhard Wolfi eraraamatukogu, samuti sealset uurimiskeskust, mida juhib professor Birgit Dahlke. Kuulun Tartus 2018. aastal asutatud Ene Mihkelsoni Seltsi asutajaliikmete hulka ning olen algusest peale ka seltsi tegevust eest vedanud.

Selle raamatu esimene versioon valmis 2014. aasta sügis talvel saksakeelse doktoritööna Tartu Ülikooli eesti kirjanduse osakonna juures. 2016. aasta kevadel ilmus raamatu veidi ümber töötatud ja parandatud versioon Saksamaal kirjastuse Vandenhoeck & Ruprecht unipress sarjas „Saksakeelne nüüdiskirjandus ja meedia” (vt Sakova 2016a).

Käesolev väljaanne põhineb küll saksakeelsel monograafial, kuid on oluliselt ümber töötatud ja täiendatud. Peab ütlema, et isegi kui ma seda teadsin, üllatas mind siiski see, kui erinev on saksa ja eesti teaduskeel. Sõnastused ja argumentide konstruktsioonid, mis saksa keeles töötasid ilusti ja vastasid kehtivatele teaduskeele konventsioonidele, näisid eesti keeles kohatud, mistõttu need vajasid algosadeks lahtivõtmist ning uuesti kokkupanemist. Sageli tuli mul endalt küsida, mida õigupoolest öelda tahtsin. Pöördudes tagasi oma monograafia eelmiste versioonide juurde, tuli mul oma seisukohtadele ja mõtetele eesti keeles vahel täiesti uus vorm leida. Usun, et põhimised argumendiliinid on siiski äratuntavad ja võrreldavad nii raamatu saksa- kui ka eestikeelses versioonis, isegi kui osa rõhuasetusi on muutunud ning mõned mõttekäigud ümber kirjutatud. Üht peatükki saksakeelses raamatus ei olegi, nimelt seda, mis käsitleb Christa Wolfi retseptsiooni Eestis (lk 29–31). Samuti on olulisi parandusi tehtud Ene Mihkelsoni välisretseptsiooni peatükis (lk 22–29).

Raamatu kirjutamise ja uurimistöö käsilevõtmise oluline ajend oli kindlasti minu huvi Ene Mihkelsoni kui eripärase autori loomingu vastu. Mõistsin, et olin kohtunud millegi omanäolise ja suurega. Kuid samal ajal sain aru, et ega ma eriti oska läheneda sellele, mida loen ja kogen, kuid tahaks õppida ja teada saada, leida sobivaid lähenemisviise. Minu germanisti taust ja peaasjalikult saksakeelne ülikooliharidus julgustasid mind otsima tuge just sellest keele- ja kultuuriruumist.

Doktorantuuri alguses olid mul sihikul kolm suurt kirjanikku: Ingeborg Bachmann (1926–1973), Christa Wolf ja Ene Mihkelson. Pidama jäin kahe viimase juurde, olles tee peal kohtunud mitme mõtleja-filosoofiga, kes samuti mu uurimistööd suunasid. Saksa juudi kirjandusteadlasest ja filosoofist Walter Benjaminist ja tema mäletamisteemalistest mõtisklustest kujunes mulle oluline tugi. Mõttekaaslust leidsin ka Iisraeli filosoofi Avishai Margaliti mäletamise eetikast, tema raamatu „Mäletamise eetika” ühe peatüki olen nüüdseks ka eesti keelde tõlkinud (Margalit 2019). Loomulikult on mitmeid teisi uurijaid ja mõtlejaid nii mujalt maailmast kui ka Eestist, kes on selles raamatus olulisel kohal. Olgu siinkohal nimetatud järgmised: itaalia filosoof Giorgio Agamben, ameerika ajaloolane Jay Winter, saksa kirjandusteadlane ja kultuuriuurija Aleida Assmann, samuti eesti kirjandusteadlased Eneken Laanes ja Jaak Tomberg.

Peale ambitsiooni analüüsida Mihkelsoni filosoofiliselt ja poeetiliselt rikkaid romaane sobiva meetodiga küdes minus ka seletamatu huvi mäletamise ja valuga seotud küsimuste vastu. Olin lummatud nendest teekondadest, mida nii Christa Wolfi kui ka Ene Mihkelsoni romaanide jutustajad ette võtavad. Ma küll ei mõistnud neid lõpuni – teatud asju saabki mõista alles hiljem, küpsema inimesena –, kuid need äratasid minus aukartust ning soovi neist midagi õppida.

Ida-Euroopa germanistina olin kimbatuses ja segaduses sellepärast, et minu Christa Wolfi romaanide lugemise viisid erinesid oluliselt nii Lääne- kui ka Ida-Saksa taustaga uurijate omadest. Saksa keeleruumis kuulsin konverentsidel koguni etteheiteid, justkui püüaksin esineda Wolfi advokaadina. Hoopis teine pilk avanes mulle 2012. aastal, kui sain osaleda Ameerika germanistide Christa Wolfile pühendatud konverentsil. Hiljem olen mõistnud, et retsept siooniline segadus tulenes erinevustest aja- ja kultuuriloolises taustas ning mälukultuurides, mida püüan Eneken Laanese ja Aleida Assmanni abiga ka selles raamatus avada. Oluline on teada, et see viis, kuidas loen ja tõlgendan näiteks Christa Wolfi romaani „Lapsepõlvelõimed” („Kindheitsmuster”, 1976, e k 1982), on saksa kultuuriruumis tavatu, kui mitte tabu. Saksamaal on seda teost vaadeldud eeskätt natsionaalsotsialistliku minevikuga toimetuleku romaanina, kuid minu lähenemine keskendub sellele, kuidas Wolf on muu hulgas püüdnud jutustada saksa põgenike ja nende ellujäämise lugu.

Teadusmagistrantuuri (2004–2007) läbisin Tartu Ülikooli germanistika osakonnas (väikese kõrvalepõikega Konstanzi ülikooli), kus Eve Pormeistri juhendamisel sukeldusin Christa Wolfi ja Ene Mihkelsoni kirjutamisviiside analüüsi. Minu toonane magistritöö „Kirjutamine kui mäletamine” („Schreiben als Erinnern”, 2007) oli ühtlasi käesoleva raamatu eeltööks ja väravaks. Doktoriõpingud (2007–2014) viisid mind ka Viini ja Berliini Humboldti ülikooli juurde. Viinis, kuhu reisisin Ene Mihkelsoni nimetatud Herderi stipendiaadina (2007–2008), oli omal ajal õppinud ja elanud Ingeborg Bachmann ning Berliinis elas minu sealviibimise ajal (2010–2011) Christa Wolf, kelle viimase romaani esitlusel õnnestus mul osaleda.

Niisiis olen Ene Mihkelsoni ja Christa Wolfi romaanide maailmas veetnud juba viisteist aastat. Kuid ikka on tunne, nagu seisaksin alles alguses. Sellest hoolimata olen püüdnud vormistada vahearuandeid seni käidud teekondadest, esmalt saksa keeles mitteeestlastest lugejaskonnale ja nüüd siis eesti keeles eestikeelsele publikule.

Oluline on siinkohal tutvustada raamatu ülesehitust ja metoodikat. Raamat koosneb kolmest peatükist. Esimene avab mõlema autori kultuuri- ja loominguloolist konteksti ning kirjeldab võrdlevalt autorite kirjutamisajendeid ja poeetikat. Samuti on selles antud lühike sissevaade analüüsitavatesse teostesse: Christa Wolfi romaanidesse „Lapsepõlvelõimed” ja „Inglite linn ehk The Overcoat of Dr. Freud” („Stadt der Engel oder The Overcoat of Dr. Freud”, 2010) ning Ene Mihkelsoni romaanidesse „Ahasveeruse uni” (2001) ja „Katkuhaud” (2007). Nende teoste tutvustamine ja peateemade selgitamine on oluline mitte ainult sellepärast, et Wolfi „Inglite linna” ei ole eesti keelde tõlgitud, vaid ka seetõttu, et anda lugejale aimu, milline on minu vaatenurk neid romaane käsitledes. Veel olen raamatu esimeses peatükis võrrelnud Wolfi ja Mihkelsoni loomingu lähtekohti ning seda, mida mõistan isikliku kirjutamise all.

Raamatu teine peatükk on pühendatud moraalsele tunnistamisele ja ellujäämisele kui kirjutamise filosoofilisele alustalale. Esmalt olen süvenenud nende mõisteväljade teoreetilistesse tagamaadesse, teinud rännaku koos Giorgio Agambeniga tunnistuskirjanduse südamikku ning avanud Avishai Margaliti arusaamu moraalsest tunnistamisest kui surnute nimel tunnistuse andmisest. Seejärel olen nendes raamistikes analüüsinud nii Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse und” kui ka Christa Wolfi „Lapsepõlvelõimi”. Kummagi autori loomingu analüüsid olen hoidnud lahus ja asetanud kummastki eritlusest välja koorunud teadmised kõrvuti teise peatüki lõpuosas „Järelmõtteid”.

Sarnaselt olen toiminud kolmandas, mäletamise mõttepiltidele pühendatud peatükis, kus olen esmalt peatunud Walter Benjamini ajaloofilosoofial ning seejärel käsitlenud eraldi alapeatükkides Christa Wolfi „Inglite linna” ning Ene Mihkelsoni „Katkuhauda”. Benjamini loomingust võib leida kaht laadi mäletamist puudu tavaid mõttepilte: ühed rõhutavad mäletamise arheoloogilist olemust ehk mälestuste kihtkihilist väljakaevamist mälusügavustest ning teised keskenduvad mäletamise tahtmatule olemusele ehk mälestustele kui mööda vilksatavatele piltidele. Mõttepilt kui kirjutamise ja mõtlemise lühivorm, kui segu filosoofilisest ja esteetilisest lähenemisest on Benjamini loomingus olulisel kohal. Mõttepilt on veidi avaram kui pelgalt kujund või metafoor, kuigi väga rangeid eristusi nende vahel ei ole ma selles uurimuses teinud. Pigem olen soovinud näidata, et nii Mihkelsoni kui ka Wolfi romaanides leidub mõttepilte, mis kuuluvad tervikusse, kuid mis toimiksid ka eraldiseisvatena. Omaette tähelepanu on pälvinud Benjamini „Ajaloo mõistest” pärit ajaloo ingli mõttepilt, kuna see on oluline ka Wolfi romaanis.

Tegu on mõistagi võrdleva kirjandusteadusliku ning peamiselt lähilugemisel põhineva uurimusega, kust ei puudu ka avaram üldistus. Analüüsitud detailidest ja mõttepiltidest tekib suurem pilt, võrgustik ja kaart, mis võimaldab eri osistel astuda uurija kaudu dialoogi. Thomas Salumetsale (2014: 83) toetudes võiks seda iseloomustada kui koondatud mõtlemist. Oma saksakeelset raamatut sisse juhatades pidin kõige olulisemaks rõhutada just kõrvuti lugemist (siiski nõnda, et eri raamatute analüüsid oleks hoitud eri peatükkides), seda nii ilukirjanduse kui ka filosoofiliste käsitluste puhul. Kirjandusteadlasena, kes on imetlenud Walter Benjamini kriitikutööd, olen püüelnud selle poole, et kuulata ja näha igat kunstiteost selle ainuomases vormis. Seetõttu olen vahel ka tõrkunud teooriate rakendamise vastu. Mulle küll meeldib teoreetiline mõtlemine ja mind paelub filosoofiline lähenemine, kuid suhtun suurte reservatsioonidega niisugusesse tekstianalüüsi, kus teosed allutatakse teooriale. Mõnikord olen poolnaljatades ilmestanud sellist lähenemist liivavormide abil liivakookide tegemisega, mille juures on ootuspärane, et vormi liivale asetades tuleb välja liiva vormikujuline kujund. Kuid liiv, mis parasjagu vormi sisse ei mahtunud, jääb kõrvale. Ma ei arva, et iga analüüs saab katta kõike teoses leiduvat, kuid pean oluliseks püüda esmalt ilma igasuguse teooriata mõista teost kui terviklikku kunstiteost, et siis temast endast lähtudes otsida võimalikke mõtteseoseid teiste tekstidega.

Just seda on püüdnud teha käesolev raamat: otsida teostest lähtuvaid käsitlusviise ja dialoogipartnereid ning tõsta esile teostes sisalduvat filosoofilist potentsiaali.

Tallinnas jaanuaris 2020

*