Vestlused Mara Ljutjukiga
I osa ilmus ERRi kultuuriportaalis 2.12.2020.
II osa põhineb 5. detsembril Eesti Kirjanike Liidus toimunud kohtumisel.

I osa: " Kehamälust, lapsepõlvest ja isiklikust meetodist" 

Septembris oli Kastellaanimaja galeriis külastajatele avatud Mara Ljutjuki isikunäitus "Mälu", mis koosnes seitsmest õlimaalist ja oli pühendatud inimese aistiliste kogemuste ja kehamälu omavahelisele põimumisele. Aija Sakova rääkis kunstnikuga tema loomingu tagamaadest ja mõjudest.

Mara, oma näituse saatetekstis sa nendid, et on hämmastav, kuidas väikese lapsena kogetud tundeseisundid, olukorrad ja sõnad meisse talletuvad ja meid terve elu saadavad. Sa ütled: "Järjepidevalt iseendaga töötades suudame vaid tillukese osa rakutasandil salvestatust siduda oma teadliku mäluga ja jõuda läbi tunnetatud taipamistele." Miks on mälu ja täpsemalt kehamäluga töötamine sulle loojana oluline?

Mälu ja kehamälu on mind alati huvitanud. Kui tegeleda inimese olemuse uurimisega ja seda ma kunstnikuna ju teen, jõuad ikka ja jälle sellesse punkti, kus hoomad, kui suurt rolli mängivad mälu erinevad nähtused inimeste eludes. Olen korduvalt tajunud, kuidas meie käitumist mõjutav impulss, mis tihtipeale tuleb ju ka meile endile ootamatult kuskilt mälu sügavustest esile, haarab ohjad ning juhib asju omasoodu edasi.

Oma loomingus sünteesin maalidesse palju isiklikult kogetut. Maalis ,,Alge" käsitlen ma näiteks seda kehamälu jälge, mille jätab meie pead lapsepõlves silitanud armastava lähedase inimese käsi. Kui keegi hiljem juhtub oma käega seda täiskasvanud inimese pea püha kohta puudutama, on vallanduvad tunded võimsad.

Maalis ,,Omad" istuvad jällegi kaks lähedast inimest vaikides seljad vastamisi ning jäädvustavad enda keha mälusse igaveseks selle vaimselt toetatud olemise tunde, mis neid hiljem elus saadab ja aitab.

Olen tegelenud mälu ja mäletamise teemadega kirjandusuurijana juba aastaid, avaldanud raamatu "Mäletamise poeetika", kuid olen alles hiljuti julenud hakata teadvustama neid jälgi, mis on meie keha- ja tundemällu lapsepõlvest saadik talletunud. Märkan neid hetki, kus minu igapäevases suhtluses avalduvad minu jaoks mitte lõpuni mõistetavad jooned või käitumise- ja reageerimise viisid. Alles aegamööda ilmneb, et neis avalduvad lapsepõlve-mina toimimisstrateegiate järelmõjud.

Näiteks on mulle korduvalt räägitud lugu minu paari-aastase mina kohta, kes olevat hommikuti lasteaeda kõndides juba tee peal hakanud valjuhäälselt kordama, et "Aija on tubli" ja "Aija ei nuta". Selle süütu loo üle järele mõeldes hakkab selguma, et selles peitub rohkem kui ma tahaksin uskuda. Seesama enesesisendus on mind saatnud palju aastaid ning ei ole lubanud end näidata haavatavana olukordades, kus see oleks olnud kohane.

Jaa, need hingesügavuses olevad mälestused lapsepõlves kogetust on palju võimsamad kui oskame arvata ja on meie täiskasvanuea elus meiega kaasas.




Sinu maalid kiirgavad soojust ja armastust. Neis on mingi sügav ja ürgne turvatunne. Ehkki maalide tegelased või maalidel kujutatud naised on sageli täiskasvanud, näen neis ka lapseeas hoitud last. Võib-olla just seetõttu kõnetas mind praegu enim sinu maal "Hoitud", mis on nüüd ka mu raamatu kaanel. Aitäh Sulle võimaluse eest siduda sinu looming minu omaga. See on mulle suur au!

Mul on hea meel kuulda, et see, mida olen pannud oma maalidesse, sealt ka välja kiirgab. See on oluline, kuna nii ehk õnnestub mul maailmale midagi tagasi anda, kuna ma ei maali ju siiski ainult endale. Mind paelub enim harmoonilise ja positiivse tasakaalu leidmine elus, kuid selle erinevaid versioone saab vist küll elu lõpuni harjutada.

Mina tänan sind, et mu ühele maalile nii erilise surematuse oled andnud ja ta saab nüüd sinu luulekogu kaanel igavesti oma lugu edasi jutustada.

Sinu maal "Sügavamale ja kõrgemale" lummab mind täielikult. Selles hõljub täiskasvanud noor naine veepinnal. Ta ei ole alasti vees, vaid kerges mustas topis; vaataja näeb vaid tema ülakeha ja nägu profiilis. Ta vaatab üles, ta pea ja rindkere on veest väljas. Ta näib rahulik ja rahulolev, kuid samas enesekindel. Ta pilk on kütkestav ja ihaldusväärne ses mõttes, et vaatajana tahaks, et ka temal oleks sama selge pilk.

Miks sügavale ja kõrgemale?

See maal sündis sellisest huvitavast seisundist või kulgemisest, kus on tunne, et sa ei vaju ega tõuse, et elu kannab sind ise. Sa küll teoreetiliselt tead, kuidas oma probleeme lahendada, aga sa ei saa kuidagi hakkama teooria praktikasse rakendamisega. Teisisõnu on see üks väga eluline seisund.

Põhja ei vaju, aga unistatud tähtedeni ka ei küündi.



Kas mul õigus, kui väidan, et sa kasutad iseend oma loometöö meetodina?

Jaa, enne igat näitust tegelen põhjaliku enesetunnetamise ja kirjaliku eeltööga. Minu eesmärk on seeläbi aru saada, mis on parasjagu minu enda jaoks ja minu enda sees aktuaalne, mis mind paelub ja intrigeerib. Leian, et kõige põnevam on luua just sellise isikliku algmaterjali kaudu, sest siis tean täpselt, mida tahan iga oma maaliga öelda ja mis tunne peab selles kandev olema.

Maalil "Hoitud" on kujutatud väike tüdruk oma isa ülakeha taustal. Enne jutuks tulnud maalil "Alge" on vanemlik pead silitav käsi. Kuidas Sa näed vanemate ja laste suhteid ja seda, mismoodi need meid täiskasvanueas mõjutavad? Mis juhtub, kui saame ise lapsevanemaks?

Mul on isiklikult õnne olnud ja mul on oma vanematega väga lähedane suhe, olen kodust väga palju armastust kaasa saanud ja tean, et mu seljatagune on kindlustatud. Sama soovin ma kogu hingest oma kolmele lapsele edasi anda, et neid saadaks teadmine, et nad on hoitud ning armastatud mis iganes elus ka ei juhtuks. Olen palju mõelnud selle üle, et tegelikult on maailma kõige puhtam tingimusteta armastus just lapse armastus oma vanema vastu, sellist samaväärset teist ei leidu. See on väga võimas.

Ise lapsevanemaks saades muutub väga palju just vaatenurgas, millega me seni olime maailma vaadelnud. Rõhuasetused ja prioriteedid muutuvad kardinaalselt. Usun, et austus elu enda vastu kasvab seeläbi tohutult. See armastuse kogemus, mida oma last armastades saad, on nii kirjeldamatult jõuline ja ainulaadne ning see lihvib meid paremateks inimesteks.



II osa: Pea, tunded ja keha. Vestlus 5. detsembril 2020.



Me vestleme kahe Sinu maali „Alge“ ja „Hoitud“ taustal. Mõlemad on pärit seeriast „Mälu“ (2020). „Hoitud“ juurde tuleme hiljem tagasi – see on ka minu raamatu „Isa suudlus“ kaanel – aga räägi, kuidas sündis maal „Alge“?

„Alge“ oli Mälu-seeria esimene maal ja see räägibki algest ehk armastusest. Kui asusin kehamälu teemat enda jaosk avasatma ja uurima, siis küsisin endalt, kus ma kogen kõige tugevamini mälu ja keha seost. Minu jaoks on see pea. Sest pea on koht, mida puutusid minu lapseeas need inimesed, kes mind armastavad. Ma tunnen, et kui keegi nüüd, täiskasvanuna mu pead puudutab, siis selle kaudu vallanduvad emotsioonid on väga suured.
Pea on minu jaoks ääretult laetud koht. On kultuure, kus pea on lausa püha ja seda ei tohi puutuda. Tunnen, et minu lapsepõlve armastuse paid on minu kehasse, st eeskätt minu peasse salvestunud ja nende tugevus ja mõju on minu jaoks siiamaani ootamatu ja üllatav. Maali „Alge“ tahtsin panna seda soojust ja õrnust, mis õhkub inimesest, kes armastab last.

Mõned päevad tagasi Sinu ateljees kohtudes rääkisid Sa mulle puudutava loo sellest, kuidas kapist leitud poja sipupüksid, nende lõhn ja riide karedus said mingiks ajendiks, miks sa üldse hakkasid kehamälu jälgi ajama.

See kogemus tegi mind väga õnnelikuks. Sest kui sul on kolm last, siis iga järgnev laps ja temaga kogetu justkui kirjutab üle või kustutab eelnevad kogemused. Tegelikult muidugi mitte, kogetu on meisse salvestunud või ladestunud ja uued kihid on eelnenute peal. Need sipupüksid, nende materjal ja lõhn tõid mulle tagasi kogu näiliselt unustatud esimese beebiaasta mu pojaga. See oli ilus kingitus ning avastus. Sealt sai näitus „Mälu“ alguse.

Sa ütlesid, et tunded ladestuvad meisse. Mind huvitab iseendaga töötamise aspekt. Ma eeldan, et kunstnikuna sa pead kasutama iseennast meetodi või vahendina, st läbi sinu saab midagi maailmast lõuendile. Ma arvan, et see eeldab südamega töötamist või aistilist lähenemist.
Minu silmis on keha väga usaldusväärne. Pea, st mõistus seevastu võib valetada, võib teha asju suuremaks ja väiksemaks, meie mälu on ju väga petlik. Aga keha ei valeta, keha on kui indikaator. Vahel me võime peaga arvata, et mõni küsimus või probleem on lahendatud, aga keha teab, et see ei ole tõsi.

Isiklik meetod on igal kunstnikul väga erinev. Minu lähtekoht on alustada teemast, mis mind antud ajahetkel väga huvitab. Mulle on väga oluline, et ma hakkan looma väga lähedalt enda seest, sellest, mis mind puudutab ja kuidas puudutab. Mina ise lõputu allikas ja seetõttu on oluline just sealt alustada. Siis ei tule ka nö katust ette.
Alustan kõigepealt mind huvitava teema kohta lugemist ja oma mõtete kirjapanemisest. Kõik mu maalid on nagu lood. Iga maal on nagu eraldi isik oma looga. Lugu on mulle väga oluline. Alul ma panen kirja kõik mõtted ja siis ma puhastan ja korrastan need. Mulle on oluline minimalistlikkus ja sisutihedus, nii nagu sinugi tekstides. Maal on minu jaoks katse saada mõte visuaalsesse keelde. Püüan leida parimat viisi, kuidas seda mõtet, mida olen kirja pannud, ning sellega seotud tunnet, kujundite abil edastada.
Isegi kui kõik algab mõttest, on lõpuks tunne kandev. Ma maalin seni, kui saan tunde maali sisse. Isegi kui ma seda sõnadesse panna ei oska, tean ma täpselt, mida tahan saavutada.


Räägime maalist „Hoitud“. Kas sellel oled Sina tüdrukuna?

Seal kujutatud tüdruk on visuaalselt minust erinev. Aga tunne on minu tunne, isalt saadud õnne- ja turvatunne. Inimestelt tagasisidet saades näen, et maal töötab. See tunne, mis mina olen lapsena saanud, on selle sees ja see kõnetab inimesi.
Minu hinnangul on maal väga kaasaegne tunnete edastamise vahend. Vahel see õnnestub, vahel mitte. Olen nii tänulik, et oled maali oma luulekogu kaanele toonud ja talle sellisena teise elu andnud.

Minu jaoks on see dialoog. Luulekogu oli valmis juba mõnda aega, aga ma ei teadnud, mis saab selle raamatu kaanepildiks. Ükski mõte ei näinud päriselt sobivat. Kui kohtusin Sinu maaliga „Hoitud“, olin koheselt lummatud. Ma arvan, et nägin seal seda ennast, kes ma arvan, et ma olin või soovisin olla. Hiljuti oli mul muide unenägu, kus kohtusin Sinu maalil oleva tüdrukuga ja see oli tõeliselt soe kohtumine.

Sa rääkisid pea ja tunnete maailma erinevusest. Olen ise vahel olnud hädas sellega, et pea tuleb tunnetele ette. Ma ei ole alati osanud usaldada oma keha. Ma pean seda kontakti tunnete ja kehaga ja selle saavutamist väga oluliseks, isegi kui see ei ole alati lihtne.

Mul on jälle vastupidi. Emotsioone ja tundeid on nii palju, et ma pean tekitama meetodeid, mis aitaksid mul neid hallata ja ei viiks mind liialt üles-alla. Liigne tundlikkus on vahel ka raske.

Sa jagasid ennist oma kirjutamise meetodit, mis kõlas tihendamise või lausa kontsentraadi tekitamisena.

Jaa, ma otsin tuuma. Võtame näiteks sinu luuletuse

„elu
pärast
elujanu“

Ma võiks sellest teha mitu näitust. Selles on nii palju koos ja nii väheste sõnadega. Siin on terved maailmad. Või Sinu luuletus:

„teel
ühest punktist teise
on olla hea
ei siin ei seal

teel
ühest olekust teise
on vaheala
vabade mõtete ala“

See luuletus on minu jaoks seotud mu enda maaliga „Sügavamale ja kõrgemale“. Füüsiliselt ei ole võimalik olla sügavamal ja kõrgemal, aga vaimselt on. Vabade mõtete ala on minu jaos väga oluline.
Maalide pealkirjad on üldse mulle väga olulised. Pealkirja kaudu saan anda mingi vihje, sõbrakäe vaatajale. Loomulikult sünnib maali tähendus vaatajas.

Või Sinu luuletus:

„mis on see
mis on meis olemas
ja ootab ilmnemist
miks elatakse
aastaid
sordiini all“

See sordiini all elamise küsimus on teema, millega peab elu lõpuni tegelema. Kust võtta see julgus olla sina ise. Julgeda olla vaba ja metsik, maalida hoopis teisel moel. See on teekond.

Olen mõelnud ka nii, et vahel me ei saa mingitest teemadest või asjadest ette rutata. Näiteks mingi muutus maalimises või minu kirjutamises peab järgnema mingitele eelnevatele sammudele, mis tuleb enne ära kõndida. Mingi teekond on vaja läbida, et saaks toimuda järgmine samm, saaks avada järgmise kihi iseendast.

See on küpsemine ja on seotud julgusega. Ega elus ei saa enne midagi tulla, kui sa ei julge hüpata tundmatusse käed lahti, tühjad pihud harali.

Kas see tundmatusse hüppamine kui teadlik otsus võiks kuidagi olla seotud ka sellise ebateadliku nähtusega, millega olen ise ehk viimasel ajal rohkem tegelenud. Olen kogenud ja märganud, kuidas teise inimese – enamasti lähedase inimese – mingi tegevus või sõna vallandab mingi kukkumise tundmatusse. Tunne, et mul on justkui vaip alt tõmmatud ja ma kukun püüdes millestki tee peal kinni haarata. Üks mu luuletus vist isegi räägib sellest, et elu kõrg- ja madalhetked ei olegi nii kujundlikud. Minu jaoks on see ehk kehamälu teadvustamatu pool.

Me mõlemad töötame üksi ja see on nii hea kui ka halb. Ühelt poolt vabadus, oled ühemeheorkester, teisalt on vaja end distsiplineerida. On vaja vaigistada enda sees see lõputu dialoog hulljulguse ja tagasi hoidva hääle vahel, on vaja luua mingi rahu ja tasakaal, mis on loomiseks vajalik. See pole sugugi lihtne.
Hirmul on nii palju erinevaid kujusid, ta maskeerib ka end vahel mõistuse hääleks. Hirm on väga kaval.

Mõtlen vahel, et me ei käitu kellegagi nii karmilt kui iseendaga. On vajalik õppida olla hellem iseenda vastu. Kõik peaksid iseenda suhtes heatahtlikkust arendada. Olla sõber iseendaga.

Tõsi. Ka iseenda mineviku minaga saab pidevalt dialoogis olla, sõbruneda.
Ma tean, et Sul on juba järgmise näituseprojekti idee olemas.

Jaa, selle teema on muundumine ja muutumine, ühest olekust teise liikumine.