liikumatu järv
valged kasetüved
part päikeselaigus
orav tänavanurgal
haraka kuub
mitte must vaid sinakas
vana paat
hääletult hiilimas
sõudjad
sammaldunud onnid
ja paneelikad
läbisegi
vaikus
ja kauge linnamüha
sammud
mina ise
Kaukajärv
1.
vaatan
aga ei näe
tean
aga ei kuule
lähemal
lähemalt
pead vaatama
maailm
ei ole süüdi
ta on
juba siia ilma saabudes
teeme kellelegi haiget
see on elu
ütled
2.
jälgin
oravat
põõsast
harakat
mändi
ei
ei ole süüdi
ei võlgne midagi
olen
süda
ühtpidi paokil
teistpidi valla
püüan vältida
tuuletõmbust
kutsumata külalisi
orav
ei vaja mind
maailmgi mitte
minu oma asi on
kuulda
südamega näha
elus
teel
lihtsuse poole
tõde on
lihtne
klaar
ja puhas
olemas
minus
