jälle see tüdruk
kesk suvist viljapõldu
uudishimulik ent arglik
ootusärev
ja pisut segaduses
kuidas see juhtus
et jäin siia üksi
jälle see tüdruk
kesk suvist viljapõldu
kas seista ja oodata
sõbralikku kätt
proovida minna ise
otsima kohtumisi
riskides eksida
jälle see tüdruk
üksi
kesk suvist viljapõldu
igatsedes
kartes ja lootes
miks mind keegi
ette ei hoiatanud
et
jälle see tüdruk
kas tõesti olen see mina
*
Ja siis meenus Ene Mihkelsoni romaanist "Katkuhaud" pärit mälu- või mõttepilt tüdrukust suure välja serval.
"Üks laps läks üle tumerohelise heinamaa. Tal oli erekollane kleit seljas ja ta paistis kaugele. Ma seisin väljamaa ääres ja vaatasin väikese plikana seda kollases kleidis tüdrukut, kes oli erksavärvilise riietuse tõttu ära märgitud. Võinuks olla ka vastupidi: kollasel maal tumerohelises kleidis tüdruk, kuid ma kaldun arvama, et siis ma oleksin õige pea näinud seda kleiti leinaliselt mustana. Algul sinisena ja siis mustana.
Igatahes samastusin tol vaatamise hetkel selle võõra lapsega, kes ukerdas silmapiiristki läbi, nagu oleks me siseelu ja väline kuju ainult värvi- ja valgusemängudes tekkiv kujutlus.
Et mu siseaeg ja päeva tõus või langus omavahel ei kattu, seda ma juba taipasin."
(Ene Miheklson „Katkuhaud“, 2007, lk 235)