astud päikeselaiku

ja oled korraga

nii pimestatud

kui läbivalgustatud

 

pime

oma varjupoolte suhtes

kerge ja ilus

päris esinduslik kohe

 

läbivalgustatud sest

tegelikult on ju kõik sealsamas

minevikueksimused

valu

pisarad ja viha

häbi

tulevikueksimused ja hirm

nende vältimatuse ees

 

astud päikeselaiku

ja oled korraga

nii alandlik

tänulik sulle antu eest

 

nähtagu

ja mis siis

küll minagi

nägema õpin