Möödunud aasta kevadel aitasin kavandada ja läbi viia üht kohtumist eri valdkondade esindajate vahel Esna Galerii avamise puhul, et mõtestada meisterlikkuse olemust nii ajalooliselt kui ka kaasajas. Tajusin ise ning mitmed tuttavadki ütlesid, et sellel päeval toimus midagi erakordset. Mis täpselt, ei ole olnud nii lihtne sõnastada.

Olles selle kohtumise üle ikka ja jälle mõelnud ütleksin täna, et erakordsus seisnes teineteise kuulamises ja tunnustamises. Tegemist oli kohtumisega, kus osapooled mitte ainult ei kuulanud viisalt üksteist ära, vaid püüdsid tõepoolest üksteisest ka aru saada, seda eriti veel olukorras, kus oli vajadus teineteisele läheneda nii sõnavaras kui ka mõistete kasutuses. On paratamatu, et eri valdkondade ja erineva elukogemusega inimesed räägivad erinevat keelt ja selleks et teineteist mõista ja dialoogi astuda, peab esmalt olema tahe teise mõttekäike jälgida ning nendega kaasa minna. See aga eeldab iseenda ego kõrvale asetamist, vähemalt mõneks ajaks.

Vahel see õnnestub, kuid teinekord tekivad mõistmistõrked justkui iseenesest. Nii juhtus, kui vaatasin hiljaaegu filmi «12 aastat orjana», mis on Solomon Northupi samanimelisel mälestusraamatul aastast 1853 põhinev linateos. Tegemist on tõeliselt mõjusa ja karmi filmiga vabast mustanahalisest mehest, kes röövitakse ja müüakse illegaalselt orjaks. Ime läbi õnnestub mehel pärast 12 aastat orjana elamist oma vaba mehe staatust tõestada ja oma endise elu juurde naasta. See tegi Northupist moraalse tunnistaja, kes oli üle elanud ja läbi teinud kurjuse ja alanduse, oli ime kombel ellu jäänud ja erinevalt väga paljudest teistest sellest välja tulnud. Ta oli võimeline andma tunnistust sellest, milline oli orjade elu seestpoolt vaadates.

Elades kaasa Solomoni saatusele, kogedes kõiki neid alandusi ja peksmisi, märkasin endas vastu tahtmist küsimust või (vastu)lauset, aga kuidas on eestlaste ja nende kannatustega. Kuidas on kõikide nende peksmiste lugudega, mida kirjalikult olen lugenud, kuid mis mõjuksid kahtlemata teisiti, kui nad oleksid ekraanil taaselustatud?

Ma ei räägi seda lugu selleks, et lahata orjanduse ajalugu, vaid soovin jälile jõuda ja tähelepanu juhtida «aga»-le, mille esilekerkimist iseendas olen hakanud märkama ja jälgima. Olen täheldanud, et see võib juhtuda nii ühiskondlikke debatte jälgides, aga ka isiklikes suhetes ja tähistab mingit sisemist nihet kuulamisvalmiduselt rääkimisvajadusele.

Niipea kui tunnen endas esile kerkivat «aga», märkan, et ma ei ole enam niivõrd vastuvõtlik sellele, mida teine (olgu inimene, raamat või film) mulle jutustada püüab, vaid hakkan endast ja oma teadmisest otsima kas just vastulauseid, aga kindlasti võrreldavusi. Selles ei ole iseenesest midagi halba, see on üsna loomulik teise kogemuse võrdlemine iseenda teadmiste ja kogemustega, kuid sellega koos juhtub sageli veel midagi. Nimelt muutun ma tunduvalt vähem vastuvõtlikuks teise kogemusele ja loole, mida teine soovib mulle jutustada. Märkan, et teise kuulamise asemel libisen mingisse võitlusvalmidusse, otsin n-ö verbaalset laskemoona ehk võrdlusainest, et sobival hetkel sõjakalt teatada: «aga». Sealjuures ei ole keegi mind rünnanud ja mul ei ole mitte mingit vajadust end kaitsta. 

Töö- ja erialases suhtluses olen üha enam püüdnud tähelepanu pöörata olukordadele, kus mõni kaaslane reageerib äkitselt täiesti süütule situatsioonile. Olen märganud, et sageli ma ei mõista, miks inimesed suhtlevad ründavalt ning selle asemel, et teisel lõpuni rääkida lasta või tema öeldut mõista püüda, reageeritakse vastulause või iroonilise salvamisega. Ehk juhtub nendes olukordades midagi sarnast, nagu minuga tol korral filmi vaadates? Hirmust või ebakindlusest ajendatud «aga» asub tõkestama kuulamist ning sunnib ründele.

Aastaid kirjanduse ja kultuuri uurimisega tegelenud inimesena julgen seda nihet endas kirjeldada kui teatavat kaitseseisundit, võib-olla isegi kui tegutseva indiviidi rollist ohvri rolli vajumist. Kuid miks? Miks see juhtub ja mis õigupoolest juhtub?

Selle «aga» esilekerkimisega tekib minus justkui mingi sirm või vari, teise jutt muutub häguseks ja kostab minuni justkui kaugelt läbi mingite segajate. Olenevalt olukorrast ja sellest inimesest, kes on mu kõrval või vastas, võib mind vallata kas vastupandamatu soov vastu vaielda või tekkinud vestlusest lahkuda.

Aja jooksul olen hakanud endalt küsima, et kas midagi sarnast juhtub inimestega laiemalt, sh tööalastes olukordades ja ühiskondlikes debattides. Kas võib olla, et hirm ja sisemine ebakindlus halvavad inimese kuulamisvõime ning sunnivad teda ründele? Mõned aastad tagasi, kui tegelesin intensiivselt Käbi Laretei loominguga, söövisid mulle mällu mõned tema laused raamatust «Otsekui tõlkes», kus ta ütleb, et Eesti on vägistatud maa ja et väljendamata valu ja mahasurutud lein tekitavad kergesti süütundeid, kuid ometi ei taha eestlased rääkida alandustest ja vägistamisest. Selle asemel eelistatakse olla üksteise vastu põhjendamatult õelad. Aga seni kuni alandustest ei räägita, ollakse nende põhjustatud valu ja hirmu vang. Sest alles valu nähtavale toomine võimaldab potentsiaalsel kuulajal seda tunnustada ja arvesse võtta.

 Küllap kardab sisimas igaüks, et teda ei mõisteta, et teine ta eemale või ära tõukab, olgu selleks teiseks siis lähedane inimene või kogukond. Vaevalt on olemas keegi, kes hülgamist ei karda. Ja ometi tuleb igapäev julgeda astuda maailma, et kohtuda teise inimesega. Ja selleks, et teda mõista, tuleb õppida teda esmalt ära kuulama, tunnustama tema hirmu või valu. Viimane kehtib nii kolleegide kui ka lähedaste puhul.

Usun, et parema kuulamisoskuse arendamine oleks abiks igaühele, aga ka kogukonnale laiemalt, sest üks suurimaid kaasaja inimeste puudusi on inimliku läheduse- ja kuulumistunde vajakajääk. Teise valu või hirmu tunnustamine avab ukse mõistmisele ja loob võimaluse dialoogiks. Samuti kinnitab see, et ollakse osa kogukonnast, ükskõik kui suur või väike see ka ei ole.