„Me elame hulluse ajal,“ ütles Viivi Luik ERRi „Kultuuristuudios“ Mart Juurele. „Ajaloos on ajajärke, kus järsku mingi arutus või hullus võimule pääseb. Viimati oli see 1930. ja 1940. aastatel, praegu on see nüüd.“* Ka Eesti Kirjanike Liidu 100. aastapäeval peetud kõnes rõhutas Luik, et igaüks, kes ebainimlikkusega harjub ning teiste kannatuse pealt kasu teenib, aitab hullusele kaasa.
Hulluse aeg ei piirdu pelgalt üleilmse pandeemia või sõja tagajärgedega. See on mingi sügavam ühiskondlik muutus või murrang, mille sees me oleme. Muutunud info vahetamise ja võimendamise vormide tõttu muutub ka meie suhtlusviis. Kõige hea kõrval on ühismeedia võimaldanud kõlakodade teket, võimendamist, kontekstist väljarebitud info jagamist ja kommenteerimist. Otsekohe suhtlema suunamisega on see omakorda soodustanud inimeste kiiret reageerimist, tundmata konteksti ja tausta.
Uskumatu kiiruse ja näilise heasoovlikkusega on võimalik inimeste käitumist ühismeedia vahendusel lahata. Rääkides kaasinimestest kui asjust, teeseldes, et neid ei ole ruumis. Kui mõtleksime füüsilisele ruumile, kus rühm arutleb ruumis seisva inimese üle moel, nagu teda polekski, siis missuguseid tundeid meis selline vaatepilt tekitab?
Päris jõhker, isegi kui jutt ei ole otsesõnu hukkamõistev. Kahju, mis n-ö süütute arvamuste esitamise ja levitamisega tekitatakse, korvata ei ole võimalik. Nii võib juhtuda, et arvamusvabaduse sildi all loome pinnase kurjuse levikule.
Praegu toimuv murrang paneb meid proovile ja see käib läbi iga üksiku. „Igaüks saab praegust aega muuta läbi oma valikute. See, kas hullust on vähem või rohkem, see sõltub meist igaühest,“ ütleb Viivi Luik.
* Viivi Luik: noore autorina tundsin, et kuulun pigem surnud kirjanike hulka. – ERR 2. XI 2022.