Täna, 20. septembril möödub aasta Ene Mihkelsoni lahkumisest. Olen sel päeval mõttes nii Ene kui ka tema lähedastega.
"Tasakesi mina lähen tuulte teede sisse
Torm on vaikus mida pole ammu kogenud
Looka kummardavad ennast puud ja kaseoksa
piitsutavad tipud õhku lõhuvad üsna
minu juuste ligi Võib-olla lendan nüüd kui
enam midagi ei taju Kuuse tume keha nagu
sammas ootab mind sel mäel kuhu rühin
vihmast hoolimata Ah liiga ilusaks saab seegi
kurbus mis lahkumisi jäädvustab
Kui kord muutun krobeliseks kiviks millel
kasvab sammal õigeks saavad sõnadki"
Luuletus on ilmunud algselt luulekogus "Hüüdja hääl" (1993), kogumikus "Kõik redelid on tagurpidi" (2016), lk 218.
Minu järelhüüde Ene Mihkelsonile möödunud aasta oktoobrist leiab ajalehest Postimees: "Siis kui on sügavust".
Aija Sakova
Ene Mihkelsoni Seltsi esinaine
Foto Ene Mihkelsonist (2006): Marju Lauristin