Foto: Kris Moor

Eile jõudsid minuni kaks luuletust. Esimene neist on Doris Kareva oma ja räägib elust ja loomisest, soovide täitumisest ja mittetäitumisest. Teine, Eve Pormeistri oma räägib sellest, mis on või ei ole armastus, kust teda otsida ja kust mitte.

Elul ei ole lugu,
elu on loomine.

Kas on nii, et me saame
kõik, mida soovime?

Kas on nii, et me saame
kõik nagu pälvime?

Kas on nii, et meid tabab
kõik, mida väldime?

Aeg, sina üürikene
ja üllatuslooline –

elu ei ole lugu,
vaid lootus ja loomine.

              Doris Kareva 

 

armastus
ei lase end püüda
ei liblikavõrgu
ega kalavõrguga
ei sääsevõrgu
ega ämblikuvõrguga
ei pilvevõrgu
ega ajavõrguga
armastus
on elu
armastus
on loomine

              Eve Pormeister


Foto: Kris Moor


Koos teiste mulle saabunud soovidega panid need luuletused mind järele mõtlema selle üle, kas ma tõesti olen rahulolev ja õnnelik, milles see väljendub ja kuidas teised seda ära tunnevad. Küllap ma tõesti olen sõlminud rahu iseenda ja maailmaga, olen leidnud viisid, kuidas end kaitsta maailma, teiste inimeste ning vahel iseendagi eest. Mitte harva ei mõtle ma sellele, kuidas teha nii, et end mitte maailmale ära anda ning samas, kuidas ikkagi endast midagi anda. Anda endast seda, mida mul on, seda, mis oleks teistelegi vajalik, seda, mida on maailmas vähe või mis kipub jääma teenimatult varju. Tinglikult võiks „seda“ nimetada ehk inimlikkuseks, soojuseks ja vahetuseks.

Kuidas leida need päris oma inimesed, need kellega tahaksid päriselt kohtuda? Kuidas õppida elama argipäeva tähenduslikumaks, kuidas jääda paigale, rahuneda, kuid mitte tardunult, vaid avatud silmade ja armastava südamega, nagu kirjutasin hiljuti ühes oma luuletuses.

Mulle näib, et mõlemas neis mulle saadetud luuletustes on justnimelt mingi püüdlus selle rahunemise ja leppimise järele. Sest rahunemine, paigale jäämine, aeglustumine… selles on suur osa leppimist. Leppimist elu puudulikkusega, iseenese ebatäiuslikkusega, sellegagi, et kõik soovid ei täitu, kõik ei lähe nii, nagu me ise plaanime. Sellega, et elu on lõplik, üürike ning sealsamas täpselt nii sügav ja imeline, nagu me ise oskame teda kogeda ning milliseks elada.

Justnimelt, elu on täpselt nii imeline, sügav ja rahuldust pakkuv kui me ise oskame teda kogeda ja milliseks elada. Õnn ja rahulolu algab väikestest asjadest. Sellest, et sa ise tead, mida ja milliseid hetki sa naudid. Et sa tead ning teadvustad endale, kuidas sa soovid alustada päeva, millist kohvi või teed sa jood, millise käsna või seebiga end pesed…. Kuidas ja kellega kohtud ja räägid, mida sa märkad, kui kodust väljud. Kõik need ja sajad teised elu pisiasjad kokku ongi õnn.

Foto: Kris Moor


Mulle väga meeldib üks koht Viivi Luige „Varjuteatrist“, mis räägib just neist asjust. Seal on kirjas nii:

„Ma ei teadnud siis, et elu on alati köietants, noateral käimine ja see, mis täna on, võib homme kadunud olla. Ma ei teadnud veel, et elu pisiasjad, mida sa nii tüütuks pead ja teisega jagad, ongi õnn. Et pesu kokkupanek, leiva ja kartulite kojutassimine, tee keetmine, särkide ja taskurättide triikimine võib olla õnn.“

Lisaks sellele, et see koht meenutab lugejale, st mulle, et tasub pisiasju tähele panna, tuletab see meelde ka tänulikkust. Ning tänulikkus omakorda juhib alati tähelepanu sellele, mis on olemas ja mitte sellele, mida kõike (veel) ei ole. Ehk ei ole vajagi?

Veel meeldib mulle väga üks koht Georgi Gospodinovi romaanist „Raskemeelsuse füüsika“ (seda veel eesti keeles ei ole), kus autor kirjutab, et see, mis jääb, ei ole mitte erakordsed sündmused, vaid just see aeg, mil mitte midagi ei juhtu. „Aeg, mis on vaba erilisuse painest. Mälestused pärastlõunatest, mil midagi ei juhtu. Mitte midagi peale elu, kogu tema täiuses.“

Elul tuleb lasta juhtuda. Elu on tõepoolest loomine, elu on see, kuidas me teda kogeme, mõtestame ja tajume. Küllap ongi tõsi, et elu elususe määr sõltub meist endist ning kõik need pisikesed pingutused elusama elu nimel on seda väärt.