Sel kevadel sündisid need kaks teksti, millest esimene on pühendatud eesti keelele ja sõna jõule üleüldiselt, teine minu kirjanduslikele sõpradele, olulistele naistele minu elus.
Fotod: Kris Moor

just täna
nii nagu ka siis
peab julgema
eesti keele ja meele
uueks looma
uueks luuletama
ütleb Viivi Luik
Paul-Eerik Rummost kõneldes
ning tema aastatetagustele
ülesastumistele mõeldes

kõnelda peab julgema nii
et ihukarvad
tõusevad püsti
et olemasolev
on seatud uude valgusse
et mittemiski
ei ole iseenesestmõistetav

et on ainult
elamise kihk
ja julgus
ning sõna
nende väljendamiseks




senine
on olnud ettevalmistus
endasse kasvamine
kohale jõudmine
maha rahunemine

kolmekümne kaheksa aastaselt
on Käbi* end pianistina tõestanud
ta on juba tutvunud
Ingmar Bergmanniga
nende poja sünnini
on jäänud kaks aastat
umbes sellesse aega
jääb ka Ingmari
Vaikuse-filmi tegemine
üksindus
õnnelikus koosolemises
selle mõistmatus
purunemine avalikkuse
puuriva pilgu all

Christa* on avaldanud
Jagatud taeva
ning kirjutab
Nachdenken über Christa T.-d
tema tütred on veidi vanemad
kui minu pojad praegu

Ingeborg* on välja andnud
mitu luulekogu
mõni aasta varem
ilmus ka jutustustekogu
Das dreisigste Jahr
käis töö Franza juhtumi kallal
kahe aasta eest
purunes tema kooselu
Max Frischiga
teda tabavad haigushood
ta lebab haiglas
võitleb

Ene* on juba alustanud
vabakutselise kirjaniku teed
ilmunud on luulekogud
aasta pärast ilmuvad
esimesed romaanid
Matsi põhi ja Kuju keset väljakut

Viivi* Seitsmenda rahukevade
ilmumiseni on jäänud
samuti vaid aasta

kolmekümnendate lõpp
on nii
raskustest läbitulemise
kui ka
kohalejõudmiste
ja uute alguste aeg



* Käbi Laretei, Christa Wolf, Ingeborg Bachmann, Ene Mihkelson, Viivi Luik